Talvel tekkis plaan et võiks tsiklitega ühe paarinädalase suvematka teha. Et seltskonnal pikema sõidu kogemus puudus siis esialgu võtsime nõuks minna kuhugile Poola lõunaossa. Noh et seal natuke mägisem piirkond kui Eestis ja vaataks ka niisama ringi. Läks natuke aega edasi ja paar kuud enne tripi algust loksus paika lõplik reisiseltskond ja uus sihtmärk - Balatoni järv Ungaris.
1. päev
Reisiseltskond - Tom, Aivar, Mirjam ja mina - saame hommikul Tom'i juures kokku ja sätime end valmis. Viimased asjad üle vaadatud, omavaheline kiivriside konfitud ning minek. Ilm on pilves kuid soe ja esimese peatuse teeme alles pärast Iklat Lätis Ainazi Neste tanklas. Tankimiste intervalli määras ära väikseima paagiga ratas - meil kujunes selleks kusagil iga 200km tagant. Et ilm kiskus aga tatiseks siis veame selga vihmakiled milleks ei olnud minutitki liiga hilja.
Lätis on maailma kõige parempoolsem liiklus. See tähendab seda et maanteel liigeldakse nii paremal servas kui saab ning tagantpoolt tulev kiirem sõiduvahend saab probleemideta eessõitjast mööduda. Selleks ei pea alati isegi oma sõidureast väljuma. Cool. Leedus teeme maantee ääres kiire söögipeatuse, kraamime välja matkaköögi ja kiirnuudlid ning kui nuudlid sisestatud paneme edasi Poola poole. Bialystoki jõudes on kell juba nii palju et vaja ööbimist otsida. Et õhtul ja hommikul telklaagri lahti/kokku pakkimise peale mitte aega raisata siis otsustame mõne katusealuse kasuks. Et Eesti on IT-maa siis pole ka meie kehvemad ja elutegevuseks hädavajalik internet on meil kenasti kaasas, koos nutitelefonide, ipadide ja läpakatega. Veic netis surfamist ja siht teada. Kohale jõudes selgub et jõudsime viimasel momendil - toad saame kuid sööki enam mitte. Pole probleemi ja lööme motelli ees parklas poti tulele ning keedame purgisuppi. Kõrvale hammustame vana tallinnat;)
2. päev
Hirmujutud Poola kohutavast liiklusest ei pea paika. Vähemasti mitte tsiklite jaoks. Teed on küll kitsad aga sõidukid tõmbavad viisakalt tee paremasse serva ja neist mööda tulistada on lausa lust, vastassuunast samaaegselt rekkad vastu tuhisemas:) Slovakkiasse siseneme väiksemaid teid pidi ning kohe tekib sõites ka kodune tallinlase tunne - amordid teevad tööd kogu raha eest ning ühtlasi saame lihvida ka oma slaalomisõidu oskusi. Õhtul hakkas jälle sadama, et vesivoodis magamine ei tundunud ahvatlev mõte siis otsisime järjekordse kindla katusealuse. Öömaja
leidsime, kohapeal pidasid koolinoored küll mingit prallet kuid kell 23 algas öörahu ja noored kadusid kuhugile ära.
3. päev
Kepsu pealt otsime väiksemaid kurvilisi teid, selleks siia ju tuldud saigi:) Slovakkia-Ungari piiriääres tanklas märkame mingit teemaksuteemalist plakatit. Meie sellest aru ei saanud ja sisse tõlget küsima ka ei läinud. Etteruttavalt võin öelda et selliseid plakateid oli ka mujal märgata kuid meie kusagil kedagi torkima ei läinud ja ka keegi meie käest midagi ei küsinud. win-win.
Ungarisse jõudes vahetati ilm suvise vastu, mis tähendas seda et kõik üleliigne sõiduvarustus sai seljast visatud. Küll jäi natuke arusaamatuks ungarlaste liiklusmärgilembesus, märke ja piiranguid oli üle mõistuse palju ja näiteks märgile 'järsk kurv' jäi märgil kujutatu igatahes tulemata. Aga teed olid head ja meil oli Balatoni äärde sõitmine ainult vormistamise küsimus kuna üks Aivari tuttav, nimega Ain, oli Balatoni äärde paar päeva varem maandunud ja saatis meile koha koordinaadid.
4. päev
Lebotamise päev. Ilm on suurepärane, järvevesi soe, söök hea, maitsev ja odav. Ain polnud vahepeal aega raisanud ja oli 'kodustanud' ühe ukrainlase kes rääkis vabalt vene ja ungari keelt ja kelle kaudu saime kõik asjad kohalikega aetud. Päeva tippsündmuseks oli matk pangaautomaadi juurde kust igaüks vähemalt kümme tonni välja võttis. Kohalikku sulli siis, näiteks meie reisiseltskonnal tuli telkimise eest maksta kusagil 8000 kohalikku päevas. Tsikleid aga ei liigutanud meetritki ja lasime päikesel ja veinil oma töö teha;)
5. päev
Olime siiani tublilt edenenud. Sestap pole ka imestada et eelmisel õhtul oli tekkinud suurepärane plaan - sõidame õige Horvaatiasse. Ja tervitaks neid eurosojuuzi astumise puhul. Vähemteadlikele televaatajatele teadmiseks et Horvaatia 1. juulil selle liikmeks hakkas. Ning Horvaatia oli vaevu 14 tundi selle liige olnud kui meie tsiklitega piirile jõudsime. Et riik pole aga Schengeni viisaruumi liige siis tuli taskust koukida ID kaart ja näidata seda kõigepealt Ungari piirivalvele ja siis omakorda Horvaatia ametnikele. Kiivrit aga peast võtta ei tulnud, ju siis piirivalvuritel on röntgennägemine vms:). Võtsime suuna mööda tasulisi kiirteid Rijeka poole et sealkandis mõne
telgiplatsi leiab. Kuna seal midagi taolist silma ei hakanud siis liikusime edasi, keps omas tarkuses teadis pajatada et mõnikümmend kilomeetrit edasi peaks midagi leiduma. Lõpuks jõudsime ühte 'juhtivasse' ja auhinnatud eurokämpsi kus platsi saime. Et aga pinnas on sealkandis pehmelt öeldes kõva siis telgivaiade maasse saamine nõudis üksjagu toimetamist. Kui me rähnide kombel olime vaiade toksimise maakera sisse lõpetanud siis kiire ujumaskäik, õhtusöök kämpaäärses restos, mereäärne itiõhtu tähistaeva all ja tuttu.
6. päev
Hommikupäike pikalt magada ei lasknud. Kell 8 on väljas 26 kraadi ja jurtas veel omakorda kurat teab kui palju. Seega - ujuma. Vesi on Aadria meres paks. Mis tähendab et kui ujuda enam ei viitsi siis ajad esi- ja tagajalad laiali ja hõljud niisama vee peal. Kui hõljumine tehtud siis otsisime putka kust hommikusööki sai ning pärast sööki korjasime oma laagri kokku et startida Itaaliasse Garda järve poole. Sest reisikavva oli lisandunud uus eesmärk - tsiklitega minna üle Stelvio Pass'i:) Kepsu peal sai träkk paika pandud, hõlmas see väikeseid käänulisi mägiteid. Piiripunktist oleksime peaaegu et mööda pannud - väike tähelepandamatu kuut tee ääres. Sõidame tõkkepuu taha ja tähtsate nägudega kougime taskutest ID kaardid. Üle piiri aga ei saa - selgub et tegu mingi kohaliku piiriületuskohaga ja meie sõitku mäest alla tagasi kus on rahvusvaheline piiriületuspunkt. Seal probleeme ei tehtud, lasti Schengenisse tagasi ja saime teed jätkata.
Läbi Sloveenia viinud tee oli suurepärane. Kiire, sile, pikkade laugete kurvidega. Näha oli ka madallendureid, kurvides põlv vastu asfalti ja rehvid viimase serva peal pidamas. Meil arenguruumi igatahes on:P Itaaliase jõudes sattusime suht kohe linnakesse nimega Trieste. Sealses liikluses tunned end nagu täielik opakas - no üldse ei oska sõita. Sama kehtib tegelikult ka kohalike kohta, ja näiteks sain targemaks et teekattemärgistus on sealkandis rohkem nagu informatiivse iseloomuga. Kuna aga päike küpsetas armutult ja sõiduvattides foori tagant foori taha sõitmine oli ilmselge loomapiinamine siis ronisime baani peale. Millest tegelikult suurt midagi ei muutunud - tuuleke küll vihiseb vastu aga see rohkem nagu kõrvetas kuna termomeeter õues näitas 36-37 kraadi... Sihtpunkti siiski jõudsime, küll erinevatel aegadel kuna kaotasime üksteist baani peal ära. Esimesse kämpsi tsikleid ei lubatud, missiisikka, võtsime järgmise; põhimõtteliselt on terve Garda äär üks kämps. Anti valida - kas järjekordne 'betoonplats' kuhu võime telgivaiu õhtu otsa meeleolukalt maasse taguda või siis nelja nariga kuut. Esimene variant 60, teine 90 eurtsi päevas. Võtsime teise variandi, ja seda kaheks päevaks et puhata ja kaltse kuivatada.
7. päev
Viskame tsiklitelt kohvrid ja muu üleliigse kola maha ja läheme aklimatiseerumissõidule. Järgmine päev ikkagi vaja Stelvio ju ära teha:) Leidsime überägeda mägitee - 2,5 kuni 4,5 meetrit lai, ühel pool kalju ja teisel kuristik, kohati oli tee ääres näha ka teepiirded. Ja sõita tohis seal ainult tsiklite ja manuaalkastidega autodega, igasugu variaator ja muud automaatkastidega kulgurid olid keelatud - langused kohati lihtsalt nii järsud. Kui treeningu lõpetasime siis sõitsime Garda linna ja lasime ühes järveäärses kohvikus kohalikel hõrgutistel hea maitsta. Lõpukohvi jõime juba promenaadil istudes varbad vees sulisemas. Siis sõitsime oma peatuspaika tagasi ja õhtune eeskava nägi ette ujumist, lebotamist ja niisama sillimist.
8 päev.
Ilm endiselt päikseline ja kuum. Nii nagu sõjaväeski ajame kõik korraga käsu peale vatid selga ja baani peale, Stelvio poole. Paarsada kilti sõitu ja siis aeg keerata mägede poole. Ning taaskord - jälle satume kogemata superlux mägitee peale. Kraad läheb iga tõusumeetriga järjest jahedamaks ja loodus kiduramaks. Üks hetk peame tee peal kinni ja loobime üksteist lumega:) Natuke veel tõusu ja ja ongi Passo Gavia (2652m) ületatud. Aga meie tee viib edasi - mäest alla ja siis jälle üles - kuni oleme Passo Dello Stelvio kõrgeimas punktis - 2760m. Kohustuslik fotosessioon ja poseerimine ning aeg jälle laskuda. Kui ülessõit oli laugete kurvidega siis allapoole on korralik saagimine, kokku oli 180-kraadiseid tagasipöördeid kusagil 40 ringis. Alla jõudes suundume Austriasse ja 5km pärast piiri võtame hotelli.
9. päev
Tom'i KTM'i kett tegi järjest rohkem muret, oli selline lõtv ja retsitud olemisega. Lahendus kohe varnast võtta - Tom'il Stuttgartis üks sõber kes elab peaaegu et KTM'i teeninduse kõrval ja lubas vajalikud jupid välja sebida. Ning ka öömaja saamisega pole probleemi. Tegime kaks plaani - need kellel on ketiga probleeme need sõidavad suht otse Stuttgarti; kellel ketiga probleeme pole sõidavad mööda mägiteid. Turnisin siis ühte Sveitsi mägikülla ja alla tulles võtsin suuna Silvretta Hochalpenstrassele. Kui muidu on liikluspilt üldiselt nii et härrad sõidavad ringi uuemate autodega ja vanemad naised istuvad kõrval siis sel teel oli vastupidi - härrad sõidavad ringi vanemate autodega ja uuemad naised istuvad kõrval. Tee iseenesest muidu nati lühike aga seeeest ilusate vaadete ja laugete '180 kraadi tagasi' kurvidega - Itaalias olid kurvid rohkem nagu saehambad:) Paraku aeg pressib vägisi peale ning pole midagi teha, tuleb mägede vahelt välja keerata ja mööda baani Stuttgarti poole teistele järele sõita. 'Pole väga vigagi, edeneb päris hästi', mõtlen kui spido näitab 160kmh ja siis sel hetkel kimab mööda suvaline volksvagen golf nagu oleksin mingi tee peal kakiv kass.
10 päev
Lõbupäev Europapark'is Rust'is. Et ilm ähvardas jällegi überkuum tulla siis sinna minekuks saime peremehe käest auto ning 180km läbimiseks kulus nati rohkem kui tunnike. Kohale jõudes üllatas meeldivalt pargi mastaapsus ja kaunidus ning ebameeldivalt rahvamassid. Põhimõtteliselt tuli terve päev erinevates sabades seista. Kõige lühem ooteaeg oli pool, kõige pikem poolteist tundi. Ja seda siis 2-3 min sõidu eest... Igatahes jätsiputkade ärimudel töötas väga hästi - kui sa oled ikka tund aega päikese käes sabas loogelnud siis sa väga, kordan, väga tahad jäätist osta. Kuid hoolimata sellest et pika päeva jooksul saime ameerika mägedest alla sõita ainult viis korda oli saadud elamus seda väärt. Õhtul Stuttgarti tagasi, grillime terassil ja oleskleme niisama.
11. päev
Kui Tom hammakad-ketid vahetatud sai siis sättisime end koduteele. Et baani peal tuim nühkimine eriti ei meelitanud siis valisime tagasitee läbi Tsehhi. Siiski tekkis tahtmine teada saada mis tunne on golfidega samas tempos sõita - keeran rutskat kuid 200kmh juures hakkab ratas kuidagi naljakalt laperdama ja rohkem ma ei taha. Panen laperdamise küljekohvrite sees oleva sildi süüks mis ütleb et kohvritega üle 130kmh sõita ei tohi ning me kulgeme 'aeglaselt' edasi. Tsehhis öömaja leidmisega läks nati aega - esimene leitud koht oli likvideeritud, teises polnud ruumi ning
kaardimakse ka ei toiminud ja kohad saime alles paarkümmend kilti eemal kolmandas. Vastuvõtus olev tädi ei rääkinud sõnagi teist keelt peale oma emakeele kuid kuuldes et oleme tsiklitega ja Eestist majutati rattad otsekui võluväel naabri garaazi ja meid suht kobedatesse tubadesse.
12. Ironbutt. Sadulat katva ehtsa kunstnaha maitse hakkab tasapisi kurgulage kõditama. Ok, pärisbuttist jääb üksjagu puudu kuid 14 tunniga 1000km läbida eeldab kannidelt siiski mõningaid plekile iseloomulikke omadusi. Ööbime Lomzas.
13. Tallinn pole enam kaugel:) Poola lõpp, Leedu, Läti ja Eesti läbime nobedalt ja õhtul kell 22 oleme samas punktis tagasi kus oma euromototrippi alustasime. Selja taga on 6000km, 13 suurepärast päeva ja 12 läbitud riiki:)

Ainus asi mis terve tripi jooksul närvidele käis oli garmini gps - idiootsemat asja pole olemas. Meil oli neid kaks ja mõlemad peksid segast - probleemid sinihambaga, träki arvutamine läbi mitme riigi on raketiteadus, GPX'i exportimisel kirjutatakse ilma igasuguse hoiatuseta all olev sama nimega träkk üle (siit ka põhjus miks 11-da päeva logi pole). Igatahes kogu reisiseltskonnast on see ainuke tegelane keda ma järgmisel tripil näha ei taha:) Ah et mis on järgmise tripi plaan? Hmmm... Alpid pikkupidi?:)