Juba päeval tekkis mõte, et kui õhtul on ilus ilm, peaks ühe tiiru tsikliga tegema. Mingil põhjusel kiskus seekord ida poole ning saigi otsustatud sinna suunda rada valmis vaadata. Ahvatluseks kujunes Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt: Pärispea neem. Mälu järgi asus seal tore kivimuul, mis mannert justkui pikemaks venitada üritab ning selle tipus üks puu, millest muinasjutulise pildi päikeseloojangu ajal teha saaks.

Kuna aga interneedus reetis, et päike loojub alles mõni hetk enne 22'te ning nii kaua ma oodata ei suutnud, otsustasin seniks endale teise missiooni välja mõelda. Ajendatuna mõne aasta eest toimunud ümber eesti tuurist (http://www.geoape.com/tracklogs/hmrp-vol-9-ring-umber-mandrieesti-1256 ) mõtlesingi, et proovin kuni Pärispeale sõita mööda põhjapoolsemaid teid: GS'iga ei ole neid teid varem sõitnud, saab varasema kogemusega mingigi võrdlusmomendi. Teisisõnu: läksin tippe katsuma.

Kõik laabus ladusalt ning iga tipp sai ka pildiga märgistatud. Kahjuks kõik poolsaared mind veele liiga lähedale ei lasknud, seega pidi leppima vähe kuivema taustaga. Suurimad elamused tulenesid kohalikest rallisõitjatest kruusateel, mõnest alla-põlve-loomast ning Pärispea neemel kinnijäämisest: liiga rutakalt sai randa sõidetud ning pool tagumisest rattast mattus liiva sisse.

Kahjuks aga seekord jäin päikeseloojangule pisut hiljaks. Kella vaadates selgus, et täpselt need 10 minutit, mis mul puudu jäid, läksid ära Kuusalus tankimise peale - nad võiks oma puhveti viadukti alla ehitada, saaks kütuse kiiremini kätte ning ei peaks mööda maanteed edasi-tagasi uhama, et mahasõidukohti otsida. Sinna juurde veel muidugi oma rumalus aga noh - ei võta pea, võtab gaas.

Pärast pimeduse tulekut sai ette võetud uus eesmärk: tulede test. Pimedas ei ole pikalt väga sõitnud ning oligi suurepärane võimalus metsade vahel oma lisatuled ära testida. Väga tublid tuled on :) Suund läks Viinistu poole. Näha oli, et tegemist oli mingi kontsertiga, mis just lõppema hakkas, sest pärast Viinistut tehtud peatus möödus väga mitmete autode saatel. See aga pisut takistas mu 'tuletesti' ning otsustasin minna teise vastupanu teed ja sõita tuldud teed tagasi. Et maantee autode voogu hajutada, veetsin pisut aega veel Pärispeal (seekord poolsaare läänepoolsel küljel) ning vaatasin, kuidas Majoneesi-Ketšupi-värvi taevas vaikselt kustub.

Tagasiteel tekitas elevust maad kattev piimasupi-taoline udu, mille varjust jänese leidsin: ühe väikese auto, kes kui majakas kurvilisel teel maantee poole teed juhatas. Möödasõiduks ei näinud vajadust - otseselt kiiret ei olnud ning tagatulede järgi sõitmine lihtsustab oluliselt tee jälgimist.

Koju jõudsin küll pisut hilja, ent tunne oli sellest hoolimata hea.