Raja kiiruse/kõrguse profiil



reesus

Kesk-Eesti tuur e. kuidas GS mudas seisab

https://www.geoape.com/tracklogs/kesk-eesti-tuur-e-kuidas-gs-mudas-seisab-3880

Lisas reesus @ 2012-10-04 19:43:01

Kirjeldus

Taaskord sai otsustatud osa võtta tsikliorienteerumisest \'Kesk-Eesti Tuur\'. Otse loomulikult sai end kirja pandud kruusaklassi. Laupäeva hommikul Tallinnast tatise ilmaga startides oli tunne hea ja enesekindel, ilm ilus ning tuju hea. Mööda pisemaid teid Paide poole sõites aga keeras ilm pisub tatisemaks. Vihma hakkas sadama ning olemine muutus ebamugavamaks. Õnneks oli õhutemperatuur piisavalt soe, et katkestamise mõtteid pähe mitte lasta. Kohale jõudes jõudsin vaevalt 10 minutit kiivrita olla, kui sadas kaela üks paras ämbritäis paduvihma. Kuna rada planeerides läks paras aeg mööda, jõudis vihm selle ajaga järgi jääda ning tuju paranes taas. Little did I know, et see oli pelgalt jäämäe veepealne osa. 


Rajale jõudes sain ma aru, et alla sadanud vesi ei kastnud mitte ainult mind, vaid ka kogu ülejäänud orienteerumisrada. See sai üpris selgeks juba esimesse punkti sõites. Metsatee, mis eelmisel päeval olla veel kenasti läbitav olnud ka autoga, oli poole meetri sügavuste lompidega täidetud ning meeldivalt pehmeks läinud. Õnneks ühtlase gaasi ning kindla käega sai need kenasti läbitud. 

Ka mööda vana raudteetammi teise punkti sõites sai sarnast saatust kogeda: taguratas pisut vänderdas, ent kuklas kumav 'keera peale!' lause aitas kurssi hoida ning ega midagi hullu juhtunudki. Ka kolmas punkt tuli suhteliselt lihtsalt. Ning siis jõudsingi oma krüptoniidini. 

Neljanda punktini viis pisike mullatee. Pärast eelkirjeldatud vihma oli tegemist küll pigem mudateega, ent räägime siiski originaalterminites. Igal juhul - too pisike tee oli paralleelne kruusamagistraliga ning oli viimasest eraldatud vaid kraaviga. Selle asemel, et suure tee ääres peatuda ning üle kraavi hüpata, oli hädasti vaja rattaga punktini sõita. Tehtud-mõeldud. Sõitsin. Sõitsin veel ja jäin kinni, endal nägu naerul. Päris ägedalt mudane, noh! Tulin rattalt maha, lükkasin ratta lahti ja edasi. Jälle kinni. Jälle nägu naerul. Tulin rattalt maha, lükkasin taas, ratas lahti ei tulnud. Naeratus vähenes. Selgus, et ratas seisab täitsa ise püsti. Läksin ratta taha, tõmbasin kogu oma jõust ja tõmbasin ratta välja. Nägu läks taas naerule. Mõtlesin, et pargin ratta siia, lähen jala edasi. Kaugel see punkt ikka on. 

Tagasiteel keerasin ratta ringi, istusin sadulasse ja hakkasin tagasi sõitma. Vaevalt 10 meetrit sõitnud, avastasin end taas mudas kinni olevat. Tulin rattalt maha, lükkasin, tõmbasin, abi ei midagi. Nuputasin pisut, lükkasin ja kangutasin teda veel, ikka ei midagi. Lagipähe paistev päike ei aidanud ka kuidagipidi kaasa. Võtsin kiivri peast ning asusin plaani välja mõtlema. Plaan tuli: keeran ratta külili, rehv tuleb mudast välja, tõstan taguratta august välja ja tõstan ratta püsti. Win! Nii tegingi. Keerasin ratta pikali, tõstsin taguratta eemale, tõstsin ratta püsti ja valmis ta oligi: ratas oli täiesti uues kohas ja taas mudas kinni. Hea küll. Harjutust korda. Natuke aega mässates sain tagumise ratta kindlale pinnale, nüüd ainult esiratas vaja järgi aidata. 

Esirattaga läks aga lugu naljakaks. Ratast külili pannes vajus boksermootori välja ulatuv osa kenasti mutta ja midagi sa enam seal ei liiguta. Lisaks aitas ära tallatud pehme pinnas kenasti sellele kaasa, et ratta püstiajamine ei osutunud kõige kergemaks ülesandeks. Tuli paremat plaani mõtlema hakata. Läksin siis metsa alla roikaid otsima. Ehitasin pisikese platvormi, kuhu mootori pea toetada ning lohistada seeläbi esiratas august välja. Esiratas oli nii sügaval sees, et ratta mahaväänamine oli paras katsumus. Nahk ja särk oli tsiklivarustuses juba päris märg. 

Lõpuks oli ratas pikali roigaste peal ning valmis lohistamiseks. Mida aga enam väga ei olnud, oli jõud, et seda ratast liigutada. Otsustasin pisut puhata. Õnneks tuli abivalmis mööduja - Randel - mulle appi. Kahekesi lohistasime ratta august välja ning tõstsime ta püsti. Paraku taas mutta (kuid kindlama põhjaga mutta). Üksi siit välja saada on juba päris katsumus: tagant lükates surud sa esiratast sügavamale mutta, käekõrval lükates samuti. Eest tõmmates ei hoia ratast aga korralikult püsti. Kahepeale saime siiski hakkama: Randel hoidis ratast püsti ning andis vaikselt gaasi, mina sikutasin esirattast. Ning sedasi tasahaaval ma kindlamale pinnale lõpuks jõudsingi. Möödunud oli pea tund. 

Edasine orienteerumine läks juba 'sõidan-kuhu-viitsin' rütmiga. Tagumine rehv oli muda täis, ratas oli nagu sopakäkk ning korraga oli nii külm kui palav. Ning siis hakkas vihma sadama, märjal murul ja liival sõitmine ei olnud enam just väga naljakas, ent kuidagi rahulik oli sellest hoolimata. Metsa vahel sõites jooksis aimatav rada, isegi väike rehvimuster oli näha. Tundub, et väiksem KTM või mõni krossikas oli enne mind siit läbinud. Peeglisse vaadates oli näha, kuidas lai, vänderdav, must mudane joon minust maha jäi.  Kerge muie tuli näole: GS on ikka üks kuradi raske mölakas, aga sõidurõõmu on rohkem kui kopka eest! :)
Sellest üritusest leidsin endale kaks moraali:
a) Ära, kurat, roni pehmele pinnale raske rattaga. 
b) No kui on vaja ronida, siis osta tsiklile vints. 

Veel teekondasid






© GeoApe.com 2008-2019