Raja kiiruse/kõrguse profiil



taavi

Eesti lipp ümber Gruusia

https://www.geoape.com/tracklogs/eesti-lipp-umber-gruusia-5772

Lisas taavi @ 2018-08-01 22:52:51

Kirjeldus

Esimene päev 01.08.2018 - Sissejuhatus
Arvestades viimaste päevade temperatuure, mis Eestis valitsesid, on aklimatiseerumine juba tehtud. Viimane vastupidavuse proov toimus Tallinna lennujaama kohvikus, kus temperatuur hinnanguliselt üle 30 ulatus. 3 tundi ja 20 minutit Turkish Airlinesi Boengus möödus üsna kiirelt ning olimegi juba oma esimese peatuse linnas - Istanbulis. Mingil salapärasel kombel ei suutnud telefon lennuki pardal olles kordagi GPS signaali piisavalt hästi kätte saada, et träkki salvestaks. Seepärast ka selline sirge joon, ehkki tegelikkusest see kuigi palju ei erine. Paar jõnksu oli - põiked ümber äikesepilve. Ööbimiseks on Istanbulis WOW  Hotel, ca 1,7km lennujaamast. Google näitab taksoga saabumise ajaks ca 15min, jalgsi ca 15min. Meil kulus veidi rohkem. Asusime uljalt lennujaamast hotelli suunas marssima, mis see natuke maad jala ikka teeb!? Väljas ca 31-32 kraadi sooja, päike lõõskas. Jalutuskäik mööda tee äärt oli elamus omaette. Meie üllatuseks sai kitsukene jalgtee aegajalt lihtsalt otsa, mistõttu tuli kalpsata üle sõidutee, et vajalikus suunas edasi liikuda. Liiklus on lõunamaiselt kaootiline - törts signaali ja sõidad. Kui jalakäija oled, siis lihtsalt jalutad. Pole oluline, et teel on lubatud kiiruseks 70km/h ja 4 rida, võid üle tee minna ikkagi kui vaja. Meil oli vaja. Eks tuleb ka tunnistada, et me põhjamaiselt veidi arad ja see vist paistis välja. Igatahes, tee ääres seisnud liikluspolitseinik tundis huvi, et kes me sellised oleme ja kuhu läheme. Näitasin näpuga kahe viadukti ja kolme ristmiku tagant paistvale hotellile - sinna. Tundus, et ta päriselt vist ei uskunud.. ja küsis üle, et kas jalgsi - jah, jalgsi. Väikese peavangutuse saatel juhatas, et siit üle tee, ja siis veel kahest ristmikust üle ja siis mööda tee äärt.. Esimene teeületus oli võrreldav Tallinnas Järvevana ületamisega, ainult ridu veidi rohkem ja liiklus õige pisut tihedam. Esimene sats julgemaid marssis lihtsal üle - õnnelikult. Aremad jäid nõutu näoga vaatama, kuniks politseinik liikluse kinni pani ja meid üle tee aitas. Veidi aega hiljem olimegi higist vettinud särkidega hotelli vastuvõtus. Selgus, et õde (vanem) oli kah oma lapsega Istanbulis ujumisvõistlustel, ja nii ta meid juba lobbys ootas. Kiire tiir külma vee alt läbi ja siis linna peale sööma. Nii kujuneski välja perekondlik söömaaeg Istanbulis- õhtusöök üheksale koos õllede, mojitode ja magustoitudega kokku ca 100€. Taksosõit hotellist sööminguni 30-kohalikku ehk ca 6€, tagasi teine sama palju. Muidu on siin kõik suhteliselt euroopalik, kuid silma hakkas see, et igal pool on tõsised turvameetmed. Näiteks hotelli ja kaubanduskeskusesse pääsemiseks tuleb läbida turvaväravad ja hotelli territooriumile sissesõitmisel kontrollitakse autode pagasiruumid üle. Õhtu lõpetuseks tegime hotelli lobbys veel ühed õlled ja siis magama ära. Homne päev algab Tyrkish Airlinesi City Tour'ga - st kell 8:00 peab lennujaamas olema. Peale seda, stardib meie lend Tbilisi suunas..

Teine päev 02.08.2018 - Hakkame pihta!
Hommikune äratus kell 6:30, et kella seitsmeks sööma ja 7:30 bussile jõuda. 8:00 tuli olla juba lennujaamas Turkish Airlinesi Hotel-deski - sealt käib linna tuurile registreerumine. Meie tuur kestis 8:30..10:30 (algselt lubati 11ni). Tegime bussiga kiire tiiru Istanbuli põhilisemate vaatamisväärsuste juurde, sealhulgas ka 'uuemate' juurde. Uuemateks kutsutakse neid ehitisi, mis on nooremad kui 500 aastat. Linna tuur tehtud,  läbisime lennujaamas uuesti hoonesse 'sinenemise' kontrolli, passi kontrolli ja siis lõpuks lennu-turvakontrolli. Kõik laabus kenasti. Lennuk oli praktiliselt täis, mõni üksik koht ehk oli vaba. Lend Istanbul-Tbilisi kestis ca 2 tundi.  Tbilisi saabumine oli nagu ikka, suure mürtsuga. Kohe meenus lugu õnnelikust ja väga õnnelikust maandumisest. Õnneliku puhul jäävad kõik pardal olnud ellu, väga õnneliku puhul saab sama lennukit veel kastutada. Kas meie puhul oli nüüd õnnelik või väga õnnelik, pole päris kindel.. vast siiski viimane. Igal juhul peale mürtsuga maandumist polnud pardal ühtegi unist nägu..Lennujaamast hotelli sõiduks oli meil hotelli poolt (80 GEL eest) saadetud 2 autot parempoolse rooliga Toyota Nova(?) ja mingi päevi näinud mersu. Toyota oli igati viks ja viisakas, mersu seevastu aga ei tohiks üldse liikluses osaleda (meie reeglite järgi). Igatahes elusate ja tervetena  me hotelli jõudsime (mersuga sõitjad loomulikult kogemuse võrra rikkamatena). Hotell muidugi ei ole mingi Radisson Bule vms, vaid on pigem kodumajutuse tüüpi asi. Midagi luksuslikku pole aga toimiv(!) konditsioneer on ja paistab, et magada kah saab. Check-in jms viisakused tehtud, oli aeg päevane higi maha loputada ja suunduda linna. Plaan nägi ette, et teeme mõne külma õlle ja siis vaatab edasi. Hotelli peremehe soovituste kohaselt maandusime 'I love Tbilisi' sildi taga olevasse söögikohta. Soovitan külastada.. süüa saab hästi ja hind pole kah teab mis kosmos. Õlled-veinid, sašlõkid, hinkaalid jms seitsmele läks kokku 226GEL ehk ca 85€. Kere korralikult täis pargitud, suundusime öisele (kell 21 on siin juba pime) jalutuskäigule. Õhk on mõnusalt soe, mitte enam väga palav, nii 26 kraadi. Saabudes oli ca 36 kraadi ja ilm pilves. Tuledes linn on äge ja seda kirjeldada on keeruline.. Sõitsime tõstukiga üles mäele, et sealt imetleda tuledes linna - uhke värk! (edasi tagasi sõit 7'le maksis vist 32 GEL). Tiir tehtud, imetlesime veel mida kõike annab teha purskkaevude, muusika ja valgustusega - ehk valguse ja vee tants muusika saatel. Homme püüame mõne auto rendiga kokkuleppele saada, et ülehomme juba 'ringreisile' asuda.


Kolmas päev 03.08.2018 - gamarjoba.
Hommik algas hommikusöögiga kell 9. Igaühele oli tema ports valmis pandud, mis esimese pilgu järgi tundus kuidagi väiksevõitu: 5 kartulipelmeeni, omlett, 3 viinerit, kartulipirukas ja lahustuv kohv. Olles mõnda aega söönud selgus, et kere saab ikka korralikult täis pargitud. Kulinaarne origia tehtud, asusime autorente läbi helistama, et kuhu siis lõpuks sammud seada.. Veidral kombel, kui seletasin ära, et tahame kahte autot 12 päevaks olid kõigil kõik autod juba välja antud. Samas netis reklaamisid endiselt, et tule ja võta miliist tahad.. ju siis ei tahetud anda. Eilsest jalutuskäigust meenus, et terve tänava äär oli täis autosid, millel silt peal 'Car Rent'. Ühe X-Traili omanikuga saime isegi telefonitsi jutule, lubas 3-4 tunni pärast oma auto juurde tulla, et seda näidata ja kaupa teha. Telefonitsi oli X-Traili hind 40USD/päev + 100USD tagatisraha. Kuna aega nii kui nii üle, läksime tänavale patseerima ja astusime esimesse 'Car Rent' kirjaga poodi sisse. Sealt meile sobivat masinat (4x4 või AWD) pakkuda polnud kuid viidi mõnisada meetrid edasi, järgmisesse 'Car rent' ärisse. Seal läks asi juba sujuvamalt - lubati 2 Mitsubishi Monterot homme kella 12ks valmis panna. 100USD tuli kohe nö broneerinuks ette maksta. #L palstpudelist valati igaühele ka pokaal veini, mis oli üsna kuiv ja hapu aga siiski joodav. Kokku läheb meie autorent maksma 12päeva (04.08-15.08) 2x450$ + 2x100$ tagatis. Samuti aitasid nad meil saada kohaliku SIM kaardi, et kohalikud kõned veidi soodsamad oleksid ning mingi koguse mobiilset internetti saaks. SIM kaardi vormistamine maksis 10GEL per kaart (ca 3EUR), kui palju selle eest nüüd täpselt internetti on ja kuidas sinna raha juurde saab laadida, pole veel päris selgeks saanud aga küll jõuab õppida. Järgmiseks seadsime sammud kirbuturule, vahepeale jäid paar parki koos monumentidega. Küllap olid tähtsad mehed. Üks miski kirjanik, teine ilmselt palju tähtsam mingi asjamees (tema kuju oli ca 2-3 korda suurem) - ju oli poliitik. Kirbukas oli tõesti ehtne kirbukas. Müüdi misi iganes sodi keegi kuskilt kuurinurgast leidnud oli. Mõni asi tekitas kohe ehtsa nostalgia hetke.. Näiteks oli müügis raadio teel juhita auto. Täpselt selline nagu umbes 30 aastat tagasi mulle Leningradist hirmkalli raha eest osteti. Edasi võtsime suuna mööda jõe äärt kesklinna poole, päike lõõskas ja higi voolas.. Muuseas, kui kedagi huvitab, siis tänava äärsetes putkades müüakse külmikust 0,5L Borjomi hinnaga 1GEL (ca 0.3€). Ühel hetkel sattusime tee ääres odavaid kübaraid-kaabusid müüva tüübi otsa ja ostsime igaühele ühe, et päike juukseid päris põlema ei paneks. Hinnaks luges tüüp, et see müts 6, see 6, see 6, see 5, see 7, see 6... Meil läks järg käest, et mis siis ikkagi kui palju oli ja pakkusime, et mis me ikka keerutame teeme 30GEL = 5 mütsi ja asi tahe. Tüüp veidi mõtles ja oligi kaup koos. Hiljem mõtlesime ja arvutasime, et pakkusime täpselt sama summa, mis küsiti. Vedas, et üle ei pakkunud. Olles veidi maad edasi patseerinud, jäi silma mäe otsas olev lõbustuspargi vaateratas ning sinna viiv rong-tramm, või mis iganes selle sõiduki nimi on. kõmpisime hotelli, et naised lõbustuspargile vähe sobivamad riided paneksid. Ühtlasi tegime ka tiiru jaheda vee alt läbi - kohe mõnusam tunne hakkas. Ma luurasin pisut kaarti, et kuidas siis sinna lõbustusparki kõige mõistlikum minna oleks (ca 4km).. Võtsime takso. Sattus teine kohe pea hotelli ukse ees olema. 5 reisijat peale (5kohaline auto) ning 7GEL hiljem olimegi rongi/trammi/tõstuki peatuses. Tee tõusunurk olevat kirjade järgi ca 33..38 kraadi ning teekond ca 700m. Oli see mis oli aga igavesti järsk ja pikk tundus see tee küll. Eriti järsk tundus see ülevat alla vaadates.. Lõbustuspark on nagu lõbustuspark ikka.. iga atraktsiooni eest tuli ca 5GEL per  nägu välja anda. Väiksem plika oli veendunud, et tema tahab kindlasti 'ameerika mägedele' aga keegi peab kaasa minema. Mis seal ikka, eks emmel tuli minna ;)... Laste meelest põnevam ikka, kui mingeid vanu ja lagunevad maju vahtida või mingit hobusega ratsaniku kuju uurida... Lõbustuspargi tiir tehtud oli aeg uuesti hotelli liikuda, et siis kogu karjaga koos õhtusöögile minna. Võtsime uuesti takso sel korral 7 kohalise. Korraks tekkis hirm, et äkki ei võetagi peale, kuna 2 olid pärast paadi-rallit läbi märjad. Siiski kõik laabus kenasti. Mõtlesine, et sätime end sööma 'Old City Wall' nimelisse kõrtsi (Piltide järgi tundus, et samas käisid ka 'Kiired ja Ilusad', kuid 100% kindel ei ole), kuid kahjuks oli bronnitud ja soovitati minna '11 kannu' nimelisse. Suundusimegi sinna. Saime mõnda aega lauas istuda kui äikese vihm linnast üle käis. Paistis, et meil onn nüüd kohe kauem aega istuda.. Tellisime omale söögid-joogid ära, kohalik 'Kuldne Trio' laulis kohalikke laule ning üks rahvatantsu paar esitas oma tantse. Igati äge värk. Kulinaarse orgia lõpetuseks tellisime türgi kohvid ja suuemale plikale musta tee. Kuna tal on omapärane hobi koguda suhkru pakikesi, palusime tee kõrvale panna kohe rohkem suhkrut. Pandigi. Pandi nii, et kohe küll sai - silma järgi hinnates oma 300g võis olla - lahtiselt. Kõrtsi arve seitsmele 215GEL (ca 75€)+tipp. Kered täis pargitud, vaatasime, et vihm on järele jäänud ning suundusime linna peale öiseid linna elu-olu ja vaateid pildistama. Paraku sellist melu nagu eile öösel, täna polnud. Ent siiski vaated olid endiselt ilusad. Kui mahti saan püüan pildid flikr'sse üles laadida ja siia ära linkida.


Neljas päev 04.08.2018
Päev algas kell 9 hommikusöögi ja asjade pakkimisega. Õhus oli tunda veidi ootusärevust, kell 12 pidime ju autod saama. Kui olime kohvritegiga mõnisada meetrit rendipunkti kõmpinud nägimegi, et kaks Mitsubishi Montero Sport masinat on meid juba ootamas. Võtmed käes, asusimegi David Gareji koobas-kloostri poole teele. Ainsaks teejuhatajaks on Google Maps. Üheski poes me paberkaarti ei leidnud. Autorendimees ütles, et polegi, kuna keegi seda nii kui nii ei osta ja kõgil on GPSid. Kui nii, siis nii - eks ajame meiegi GPSga läbi. Asusime teele - esimene peatus bensukas. (Siinsed autorendid annavadki autod tühja paagiga.) Kus bensukas asub, pole õrna aimugi aga küllap see ühel hetkel meile tee peal vastu tuleb. Mõne kilomeetri pärast tuligi mingi suvaline no-name posti bensukas. Tankisime kummassegi masinasse veidi üle 60 liitri kogumaksumusega 300GEL. Õues ca 35-36 kraadi sooja ja meie auto konditsioneer oli töö lõpetanud. Helistasime auto omanikule, lubati ju toimiva konditsioneeriga.. Leppisime kokku, et sõidame Rustavi'ni ja seal ringtee kõrval saame kokku ning ta ajab asja korda. Ootasime ca 1,5-2 tundi ja autoomanik oligi kohal. Kohalikus kuurialuses sai autode kliimadele uus gaas sisse ja kõik toimis. Super. Omanik uuris, et miks me Rustavis oleme, et seal ju pole midagi.. Meie vastu, et siit saab ju David Gareji koobastesse.. Nooh.. ringiga oleks tee parem olnud aga meie autodega ei ole probleemi ka siit kaudu minekul - ongi huvitavam. Nüüd jäi veel SIM kaardid aktiveerida. Kahjuks unustasime ka küsida, kuidas see aktiveerimine käib. Enam-vähem igal pool on automaadid, kust saab SIM kaardile raha laadida ning erinevaid pakette aktiveerida. Pika pusimise peale suutsime oma tahvlis olevale SIM-kaardile 35GEL laadida, et siis 30 eest 15GB internetti saaks. Paketi aktiveerimisega saime kah lõpuks hakkama, kuid nett siiski tööle ei hakanud. Läheduses oleva poe kassapidaja, kes meid kaardi laadimisel abistas, ei osanud asjast enam midagi arvata ja juhatas meid teise linnaserva GeoCell (Telia) esindusse. Seni kuni me automaadiga mässasime, istusid plikad autos jahedas. Autosse tagasi tulles avastasin, et mootori pöörded on kuidagi madalad - kella järgi nii umbes 500RPM - korraks vilksatas ka punane õlirõhutuli. Hakkasime siis teise linnaotsa kulgema kui järsku masin plaksust välja suri. Kuradi-kurat.. Roolivõimu pole, pidurivõimu pole.. Tõmbasin tee äärde, keerasin võtit ja masin käis jälle ainult, et gaasi pedaaliga tuli pöörded üle 1000 hoida, muidu kooleb jälle ära. Otsustasime, et jätkame teed kuniks asi toimib ja võib olla läheb häda mööda. Kahtlustasime, et saime äkki kehva kütust. GeoCell (Telia) esinduses sai ka internet käima. Mis viga nüüd sõita, kui on näha kus oleme ja kuhu läheme. Saime linnast välja kadus ka asfalt. Veidi hiljem oli ka kruusa/killusttiku tee selline, et mugavam oli tee kõrval põllul sõita. Seal juba korralikud jäljed ees kah. Õige pea ootas ees esimene tõus. Trügisime mäe otsa seal ootas meid tunnimees. Selgus, et see on mingi (radari) vaatepost, õige tee keeras veidi varem mäest alla. Sättisime end laskumise otsa peale valmis ja jäime teist autot järgi ootama. Mäe otsas vaadates paistis, et tee läheb sirgel mingisse sõjaväeossa. Aed ümber ja väravaputkas tunnimees. Kaardi järgi peaks tee ikka kõrvalt mööda minema. Otsustasime, et läheme vaatame. Läkski. Sõitsime mööda tühjust. Kohati oli see tee lihtsal paar jälge põllul. Ümberringi tühjus ja mõned üksikud sildid, kus lisaks kohalikele krõnksudele ka inglise keeles 'No Entnrace! Fireing Zone!'. Noojah, vast ehk ei tulista - meil ju eesti lipp kenasti küljes ja viimaste andmete kohaselt peaks Eesti Gruusia vaatest kuuluma sõbralike riikide hulka. Õnneks meid keegi ei tulistanud. Olles jupp aega sõitnud nägime, et ees, keset ei miskit, on mõned suured sinised märgid. Umbes sellised, nagu kiirtee ääres võib kohata. Siin ju pole teedki! kahtlustasin, et äkki oleme ikkagi kuskilt valesti pannud ja need tähistavad Gruusia-Aserbaidžaani piiri, olime ju juba üsna pikalt mööda piiri äärt kolanud. Lähemale jõudes selgus, et on siiski tavalised viidad - lihtalt pandud kesest tühjust. Peagi olimegi sihtpunktis. Kahjuks oli enamus kloostrist ehitus-taastus tööde tõttu suletud. Aga mööda mäe serva sai koobaste juurde ikka ronida. Koobas ja klooster vaadatud asusime teele Signaghi suunas. Kell näitas veidi kuus läbi. Kogemuste järgi peaks umbes 18..20 paiku hakkama ööbimist sättima, hiljem on keeruline öömajale saada. Meil ju suhteliselt suur seltskonda kah. Google arvates oleks pidanud sõitma läbi Tbilisi, meie arvates saab ka otsemini. Tagasitee oli oluliselt parem, kui see kust meie tulime. Ainus jama oli, et nüüd alla mäge sõites tuli kah gaas peal hoida, muidu kooles masin ära. Veidi aja pärast jõudsime tagasi interneti levialasse ja sai hakata Booking.com kaudu Signaghi ööbimisvõimalusi vaatama. Varasemast oli meelde jäänud mingi koht, kus all korrusel oli restoran üleval toad. Otsustasime, et sõidame kohale ja siis vaatme, mis saab. Autost helistada üsna vilets ja meil ju pideval ka kaarti jms vaja. Orienteeruvalt jäi sõita veel umbes tunni jagu. Peagi jõudsime asfaldile ja sõit tundus kohe mugav sai ühtlaselt umbes 80-100km/h kulgeda. Jõudsin juba mõelda, et nii võib ju ära unustada, et gaasi ei tohi lahti lasta. Keerutasime mäest üles ja teiselt poolt mäest alla ja siis ühel serpentiil see juhtuski. Lasin pidurdamise käigus kogemata gaasi lahti.. Piduri võim kadus, roolivõim kadus ja meil 10% laskumine. Kiirus võis olla umbes 60km/h kandis ja meid ees ootamas tagasipööre. Autot saab võtmest käivitada ainult siis kui käigukang on kas 'P' või 'N' peal. Lükkasin 'N' peale ja sain mootori käima ning võimendid tagasi ja sõit jätkus. Armatuuris süttis 'Service engine soon' ning see jäigi põlema. Adrenaliini ja pulsi sai korraks üles. Signaghisse kohale jõudsime veidi peale kaheksat õhtul. Õnneks restorani leidmisega probleemi ei tekkinud ja ka ööbimise osas saime kenasti kaubale. Saime 3 tuba 100GEL eest. Tõsi, tubades mingeid mugavusi ei olnud, kuid ööbida kannatas küll. Suundusime alla restorani õhtust söömingut pidama. Kuna Signaghi on tuntud kui veini piirkod, siis tuli ju otseloomulikult kohalikku veini proovida. Kuradi hea oli ja 2 liitrist kannu kadus söögikõrvale nagu unenägu. Kuidagi järsku hakkas pähe kah.. Umbes kella 22:30 paiku toodi lauale karp arvega - kell 23 pandi restoran kinni. Meie söömingu arve seitsmele oli 142GEL ca 50€. Kobime palavatesse tubadesse magama. Eks hommikul vaatame, mis autoga peale hakata.


Viies päev 05.08.2018
Öö möödus kuidagi kiirelt. Öö jooksul sai parajalt palju higistatud seega, oli hommikune pesu igati asjakohane. Kuna meil korruse peale ainult 2 kempsu/dussi ja jäin kuidagi mökutama, siis ma pessu ei jõudnudki. Omavahel oli kokkulepitud, et alustame päeva kell 9 all restoranis hommikukohviga. Edasine plaan nägi ette, suundume Kazbeki mäe poole, kuid sellise autoga väga mägesid vallutada ei julge. Helistasime autoomanikule, et meil jälle probleem. Olles selgitanud, kus oleme ja kuhu plaan edasi minna selgus, et seal teed enam pole ja tuleb läbi Tbilisi sõita. Eks võtame siis suuna Tbilisi peale ja leppisime kokku, et kui linna jõuame siis helistame ja ta tuleb teeb auto korda. Orienteeruv Tbilsi jõudmise aeg oli 12 päeval. Õnneks sujus sõit tõrgeteta. Teel meenus, et lennukilt tulles oli kuskil tee ääres suur kaubanduskeskus, kuid kahjuks keegi ei mäleta kus ja mis selle nimi oli. Jäigi üle ainult silmad lahti hoida ja loota, et mööda ei pane. 11:45 jõudsimegi 'East Point' nimelise ostumeka parklasse. Saatsime naispere poodlema ja ise jäime remonti ootama. Umbes 45min pärast oli omanik koos mehaanikuga kohal ning tühikäigu andur vahetati ära ja gaasitrossi reguleeriti kah veidi. Nüüd auto sõidab jälle kenasti ning meie sõit võis jätkuda. Naispere tuli veel kuskilt poodlemast üles otsida. Nagu meie reisidel tavaks olnud sattusime ka sel korral Carefouri. Vee ja saiakeste varud täiendatud võtsime suuna Stepandsminda peale. Google Mapsi vahelduseks sai Bookingu kaudu ka ööbimisi vaadata. Selgus, et Sepandsmindas head valikut väga polegi. Piltide järgi on suhteliselt tagasihoidlikud toad või siis üsna kallid. Nii otustasimegi et jääme ööbima ca 50km enne Stepandsmindat. Teepeal tegime ühe tankimise ja toitumise peatuse, et õhtune sööming vahetult enne magama minekut ei oleks. Sašlõki assortii, salat, friikad maja limps seitsmele läks maksma 140GEL. Kõht täis tundsime, et väsimus hakkab peale tulema. Ööbimiskohta jäi sõita ca tunnike. Umbes poole seitsme paiku jõudsimegi ööbimispaika - 'Hotel Aragvi'. Kolm tuba 7 maksab 320GEL (ca 115€).
Üks huvitav tähelepanek liikluse poolelt. Olin seni kuulnud, et liiklus on paras kaos ja igaüks sõidab nii kuidas tahab. Üldjoontes on see õige, ent midagi hullu siiski ei ole. Kõik sujub. Lihtsalt ei tohi teha järske manöövreid. Kõik alarmsõidukid liiguvad alati sisselülitatud vilkuritega. Esimesel õhtul Tbilisis küsisn ühe politseiniku käest, et miks tal vilkurid pidevalt põlevad sain vastuseks, et 'ülemus käsksis'. Küllap nii oligi. Seega, kui politsei sul sabas sõidab sinine-punane vilkur sähvimas, ei tähenda see mitte midagi. Nii on lihtsalt ägedam, eriti öösel - siis paistab kaugemale. Peatumise korraldus antakse läbi valjuhääldi või siis 'muud moodi'. Kuidas see 'muud moodi' välja näeb, jäigi arusaamtuks aga ma pidavat kohe arusaama, kui see hetk käes on. Võib-olla viidati sellele, et osadel politsei autodel on nina ette kinnitatud üsna uhked rauad..

Kuues päev 06.08.2018
Öine uni sai otsa umbes 7:30 paiku. Kuivõrd saabumisel enam-vähem toiminud WIFI peale teiste külalisete saabumist ei toiminud, üritasin hommikul uuesti. Sel korral toimis. Interneti ühendus baseerus kohaliku operaatori 3G võrgul. Sain oma jutud-träkid üles laetud. Umbes kella 8 paiku kuulsin, et õues miski müriseb. Aknast piiludes nägin, et kogu hotelli hommikune elekter tuli kohalikult generaatorilt, mis umbes 8:30..8:45 paiku otsad andis. Seega, ei jäänudki muud üle kui teele asuda ning hommikukohv kuskilt tee äärest vaadata. Tänase päeva tipp punktiks oli Kazbeki mäe jalamis olev kirik. Sama kirik, mille juurde 'Kiired ja ilusad' jalgratta ja helikopteriga läksid. Meil oli hotellist sinnani ca 50km. Kohalesõiduks kulus ca 2 tundi koos kohvi- ja fotopeatustega. Ilm oli hommikuselt udune, mis pilvena mägede vahel kinni istus. Mida kõrgemale kerisime, seda rohkem me pilve jõudsime. Päris pilve sisse ei jõudnudki, kuid pilve piirile jõudsime küll. Olin eelnevalt netist uurinud, et kiriku juurde saab jala ca 3 tundi, 4x4 autoga või mäe jalamisl olevate 4x4-taksobussidega. Otsustasime, et igaks juhuks omi masinaid piinama ei hakka ning võtame takso. (Mitsubishi Delica 4x4) Pelegi ei tea me ju täpselt teed. Taksoga saime kaubale 5 inimest = 10 GEL per nägu. Üles ja alla sõitudeks kulub ca 20min. Tee tippu oli üsna kehvake ja tõus üsna järsk, eriti tõusu ülemine osa. Mäe otsas kirik vaadatud, jalutasime veel pisut ringi. Õhk oli mõnusalt värske ning temperatuur täpselt paras t-särgi väel kolamiseks. Kazbeki mäetipp jäi kahjuks nägemata, kuna paistis, et seda varjav pilveke ei kavatsenudki kõrgemale tõusta. Kolisime oma taksosse tagasi ja võtsime suuna alla. Alla sõites olime nö tee välimisel küljel ja jäi mulje, et kogu tee ongi rajatud viisil, kus mäe küljel olevasse lepikkuse on lihtsalt hakatud kive kallutama ning ca 15cm läbimõõduga lepatüved kogu seda kremplit koos hoiavadki. Kas see ka päriselt nii on, pole muidugi päris kindel. Peagi olime kenasti oma autode juures tagasi ning võtsime suuna Gori - Borjomi poole. Teel tegime toitumispeatuse Pasanauri nimelise külakese restoranis. Söögid mingit erilist naudingut ei pakkunud. Samas maitse üle pirisemiseks kah väga põhjust polnud. Teenindus see eest oli hirmus aeglane. Kulutasime seal ligi 2 tundi. Nüüd oli selge, et täna me Gorisse ei jõua ja tuleb otsida ööbimne kuhugi vahepeale. Peale mõningast surfamist Booking.com'is leidsime apartmenti, kuhu 8 inimest peaks mahtuma. Broneerisime ära, et küll magada ikka saab kui muud pole. Kohae jõudes aga selgus, et see aparmtemt on tegelikkuses pool 2 korruselisest paarismajst. Ööbimine läks maksma 230GEL + 90GEL hommikusöögid. Maja taga, mõnesaja meetri kaugusel on järv, kus ujuda saab. Õhtul teeme ka seal ühe tiiru. Homne päevaplaan neäb ette Gori Stalini muuseumi ja Borjomi külastuse. Eks näis kuidas läheb..


Seitsmes päev 07.06.2018
Öösel käis meist üle ülikõva paduvihm ja äike. Hommikuks polnud sellest muidugi mingit jälgegi. Mõnes üksikus varjulises kohas võis ehk niisket laiku näha, kus öösel lomp oli olnud. Hommikul kadus majapidamisest elekter. Ühes sellega ka vesi ja mis kõige dramaatilisem - WiFi. Egas midagi, kodinad kokku ja siis peamajja hommikusöögile. Kohale jõudes oli peremees juba tervitustega vastas ja vabandas ette-taha, et elekter kadus jne. Polnud ju tema süü, et äike oli ja elektrifirma voolu vasakule pani. Hea tahte ja sõbralike suhete märgiks kinkisime talle ühe kaasal olveatest Vana-Tallinnatest. Soovitasime külla tulla. Veidike aega hiljem tuli peremees meie juurde ja kinkis meile omalt poolt 1,5L pudeli valget veini (oma toodang) ja pihutäie pähkli maiuseid (need vorstikesed, mis  mitmeid kordi siirupisse kastetakse ja siis hanguda lastakse). Kered täis pargitud suundusime Gorisse, Stalini muuseumi. Keegi meist Jossist suurt midagi ei arva aga kui siin olla siis juba 'check-pointi' mõttes tuleb ära käia. Pilet maksis 15GEL täiskasvanu ja 1GEL õpilane. Muuseumis oli vitriinis väljas ka 2 tema sinelit.. poleks uskunudki, et see vennike nii pisike oli. Kohalike tädikeste jutu järgi pikkust vaid 172cm. Omamoodi huvitav oli see hurtsik, kus ta väidetavalt sündis. Tänapäeva ehitiste kõrval pisike onnike. Kui muuseumi tiir tehtud ning uuesti autode juures kogunesime selgus, et linna lõunaservas peaks samuti olema miskid koopad, mida kindlasi peaks külastama. Eks siis tuleb minna neid vaatama. Mingi enam-vähem kaardiskeem oli kah. Paraku meie otsingud tulemusi ei andud. Sattusime erinevatesse hoovidesse ja kitsastesse tänavatesse kuid soovitatud koobastik jäigi leidmata. Otsustasime, et pole mõtet rohkem aega kulutada ja võtame suuna Borjomi poole. Olgu öeldud, et Borjomi vett kulub meil ikka mehiselt. Nii umbes 4 liitrist pudelit päevas lisaks veel paar pooleteist liitrist pudelit vett. Liitrine Borjomi maksab sõltuvalt kohast 1..1,5GEL (ca 0.3..075€), restoranis on muidugi kallim. Teel guugleldades leidsime mingi info, et Borjomi tehases saab ka tuuri teha. Võtsimegi esmalt suuna sinna. See osa linnast jättis üsna armetu mulje - vanad lagunevad majad ja raudtee remonditöökoda.. Peagi olimegi tehase väravas. Siit me oma leitud infole kinnitust ei leidud. Võimalik, et tuur tuleb eelnevalt kellegagi kokku leppida vms. Siiski nägime tehase värava vahelt kuidas Borjomi pudeleid vagunisse ja rekkale laaditi. Lugesime endi jaoks Borjomi tootmise poolelt linnukese kirja saaduks. Jäi veel leida bassein kus mineraalvees liguneda saab. Google järgi leidsime koha, kus väävlirikka veega välibasseinides mulistatakse ja võtsime suuna läbi kesklinna linna teise otsa. Kesklinna liiklus on mega tihe ja aeglane ja rahvast meeletult ent siiski õnnestus sealt läbi pressida ja kruvisime mööda pisikest teed mäe otsa. Õige pea oligi tee ääres pisike sildike, millel kiri 'Mineral water swimming pool' ja nool näitas metsa. Veits imelik tundus. Samas metsa alune oli kohalike autosid täis pargitud ja kuhugi nad jalutasid.. Otsustasime, et läheme kaeme, mis värk on. Peagi jõudsime järgmise viidani, mis näitas suundasid erinevate matkaradadele 1,5km kuni 4,4km kuid meid huvitava basseinile, ei ühtegi. Rada läks üsna järsust nõlvast alla - läksime meiegi. Umbes 15-20min hiljem olimegi basseinide juures. Arvestades nende basseinde suurust oli rahvast palju. Sissepääs maksis 5GEL per nägu. Ostsime oma piletid ära ning suundusime riietevahetuskabiinide juurde. Üsna inetud olid, meenutasid veidi välipeldikuid ent ujumisriided sai selga küll. Basseides olev vesi oli üsna hägune ja kuna oli väävli rikas, siis haises kah. Elamus missugune - just nagu solgiaugus oleks. Kõrval olev mägijõgi (või pigem oja) oli selle eest aga väga mõnus ja värskendav. Sinna mineku trepil oli ka hoitav silt, et on ohtlik. Ohtlik, mitte sügavuse või kiire voolu pärast vaid, vastas kallas oli püstloodis kalju sein, kust aeg ajalt kive pudeneb. Sel ajal kui me seal olime ei kukkunud ühtegi. Veidi aega mulistatud võtsime suuna tagasi autode juurde. Nüüd tuli siis mäest üles vantsida. Esimese kolmandiku tõus oli üsna järsk ja võttis jalad kangeks ning veidi hiljem oli särk läbimärg. Mõnusast mägijõe värskusest polnud enam midagi järel. Olles läbinud veidi rohkem kui kolmandiku tõusust tegime väikese joogi peatuse. Vaatasin meist mõnikümmend meetrit all pool istuvat umbes kolmekümnendates  näitsikut, kes väsinult pead kätele toetas. Tundus, et temaga pole kõik päris korras. Jalustasin alla tagasi ja pakkusin talle vett. Tundus, et tal läks seda rohkem vaja ning jätsin pudeli talle ja jätkasin oma teekonda üles. Üles tulekuks kulus meil täpselt 15min ja ca liiter vett. Nüüd võtsime suuna Vardzia poole, kus peaks olema koobaslinn. Tänaseks õhtuks on meil broneeritud toad hotellis 'Hotel Vardzia Cave', kust koobasteni jääb veel ca 30km. Teel teeme söögi ühe peatuse. Tellime sašlõki assortii, mõned ribid ja hatšapuri söömingu arve seitsmele 163GEL. Imetleme veel veidi eemal mägedes sähvivat äikest ning jätkame teekonda hotellini. Loodame enne pimedat kohale jõuda. Tee on üsna huvitav sõita,  kuid mitte pimedas. Päris mitmes kohas on toimunud maalihete tõtu tee kannatada saanud ja mõne madalama poolse sõiduautoga võiks vabalt põhja peale jääda. Täna tabasid meid ka järjekordselt mõningased tehnika mured. Minu masinal lekkib kuskilt õli, mis summutilt suitsuna atmosfääri läheb. Mis täpselt häda, ei ole teada, õlid-veed paistavad normis. Teisel autol kipub jahutusvedelik kuhugi kaduma. Tõenäolislet aurustub kuskilt atmosfääri. Samuti õlid kõik paistavad normis. Eks näis mis edasi saab...

Kaheksas päev 08.08.2018
Hommik algas nagu ikka kell 9 hommikusöögiga. Meil küll ei olnud hommikusööki tellitud, kuid nii nagu me aru saime, anti see meile tasuta kuna hotell oli osa meile lubatud tubadest ära andnud. Saime doule asemel twin toa. Hommikusöök midagi erilist polnud aga kõhu sai kenasti täis ning umbes 9:30 paiku asusime teele. Vardzia koobasteni oli sõita veel ca 30km ning veidi peale kella 10 olimegi kohal. Esmane mulje - vägev! Lisaks koobastiku piletitele ostsime ka 10GEL eest audiokiidi ning 1GEL eest igaühele bussipileti mäkke. Sõit pole kuigi pikk ent tasub siiski võtta, sest koobastikus on 8 korrust, millede vahelisi treppe saab loendamatu arv kordi tallata. Kes siia kanti satub, siis kindlasti tasub külastada ja külastuseks varugu umbes 3 tundi aega. Kui koobastiku tuur oma lõpule lähenes, jäi teha veel viimane laskumine. Trepp on raiutud käiguna mäekivimisse. Otseloomulikult on seal iga aste ise suuruse ja kõrgusega. Laskumine algab 6-7 tasandilt ja lõpeb mäe jalamil. Kuskil umbes poolel trepil hakkasid mul põlved valutama, ei teagi miks.. Tunne oli selline, et veidi veel ja siis ei saa enam üldse astuda. Kulgesin vaikselt ja imeväikeste sammudega autoni lootusega, et ehk läheb õhtuks üle. Ees ootas pikk sõit. Pikk mitte kilomeetrite vaid aja poolest. Esivanemad hindasid kohe algul, et koobastikus tallamine käib neil üle jõu ja tegid mõned pildid ning asusid Batumi poole teele. Seega olid nemad meist ca 3-4 tundi ees pool. Tee viis meid üle mägede. Kuni Adigenini oli tee täiesti korralik asfalt ent sealt edasi puhas kruus-pinnaskattega tee. Paaris kohas voolas ka oja üle tee või õigemini tee läks läbi oja. Mäe otsas oli üks kohalik sašlõkikas, seal jõudsimegi oma teisele autole järele ning edasine sõit kulges juba koos. Batumini oli veel jäänud ca 135km. Vaatasime kella ja leidsime, et täiesti reaalne on enne pimedat kohale jõuda. Seega võtsin kõne meie majutusasutusele et me tuleks 1 päev varem ja oleks pikemalt. Selgus, et nad ei taha meid üldse näha. Kuradi-kurat! Eks tuleb uus ööbimine leida.. kui interneti levisse jõuame. Tahvlis on kohalik 3G toega SIM kaart, mis meile netti teeb, kuid väga tihti seal 3G väärilist ühendist siiski ei tule. Sašlõkika ühes hoovinurgas saame siiski ühenduse toimima ja Bookingust broneerime omale toad Batumist ca 8km lõunas Goniosse Hotel Eva. Booking ütelb kohe, et said toa jne jne reaalne kinnitus aga tuleb millagi hiljem, kui hotellist keegi vastab. Meil aga pole aega oodata. Selliste teeoludega  mägede vahel kohe kuidagi ei taha pimeda peale jääda. Viletsat (ilma tee katteta) teed jätkus veel ca 2,5 tunniks. Hämaras läbisime Batumi äärelinna ning veidi enne üheksat jõudsimegi hotelli ette. Muuseas Google Mapsis on hotell vale koha peale märgitud - ca 2km. Check-in läks ladusalt ning olime siin oodatud. Praeguse plaani järgi sõidame siit edasi 12ndal. Hotelli maksumus 3 tuba (7 inimest)  4 ööks 1560GEL. Hotell midagi erilist luksuslikku pole, kuid ööbida saab, konditsioneer toimib, rand kohe üle tee.

Üheksas päev 09.08.2018
Päev algas nagu ikka kell 9. Öösel oli tugev äikese torm ja kohalik ilmateenistus andis osadele piirkondadele ka üleujutuse hoiatuse. Hotelli admini käest kuulsime, et päris mitmes kohas mägedes on varingud ja maalihkeid teed olematuteks või lihtsalt läbimatuks muutnud. Omavahel arutades leidsime, et õnn oli, et mägedesse ööbima ei jäänud nagu päris algselt plaan oli. Muidu vist poleks sealt niipea tulema saanud. Kuivõrd ilm oli vilets vihma sadas ja aeg ajalt jätkuvalt tugev tuul, siis otsustasime, et käime teeme Batumis tiiru. Käime mõnes poes ja vaatame kuskilt söömist jne. Kuna eelmise õhtu öine Batumi äärelinna läbimine just eriti mugavat muljet ei jätnud otsustasime taksoga minna. Takso maksumus 20 GEL, 9-kohaline.

Kümnes päev 10.08.2018
Hommik, nagu ikka, saabus kell 9. Hotelli aknast paistis, et rannas on endiselt punane lipp. Ilm veidi tuuline ja pilvealune. Otsustasime, teeme promenaadil hommikusöögi ja siis vaatame, mis edasi saab. Sööma ei jõudnudki, sest järsku tuli ilge padu vihm kaela ning hetkega olime kõik läbi märjad. Mis siis ikka, teeme ise hotellis kohvi ja järame omi küpsiseid. Tagasi hotellini jalutasime kohe nimme hästi rahulikult ja aeglaselt, sest meid põhjamaalasi see väike soe vihm ei häiri. Mage vesi kah ju! Hommikukohv tehtud, kuivad riided seljas mõtlesime, mis päevaga edasi teha. Kuna randa minekust vist midagi välja ei tule, otsustasime, et läheks vaataks, mis Sarpis on. Gruusia-Türgi piir, meist ca 6-7km lõunas. Panin auto käima ja kuradi-kurat, midagi on pekkis! Käigud lülituvad kõva pauguga. Ajasin auto oma kohale tagasi. Selgus, et käigukastist on õli kadunud. Õlivarras täiest kuiv! Võtsime kõne autoomanikule, et mis edasi. Soovitas kuhugi teenindusse pöörduda ning kindlasti tšekk võtta ja pärast teeme tasaarvelduse. Meil pole õrna aimugi, kus remondikoda asuda võiks. Pöördume esimesse autopesulasse ning küsime sealt. Juhatati Batumisse. Sealt järmisesse kohta ja järgmisesse ja järgmisesse ja ... Lõpuks jõudsime Tegeta Motorsisse. Seal asja ajamine on muidugi omaette ooper. Igasugu asjamehi hirmus palju aga milline neist õige on, mine võta kinni. Saime töökojas ühel tüübil nööbist kinni, seletasime talle, mis meil mureks ning helistasime omanikule ja lasime neil omavahel rääkida. Elava vestluse tulemus, sõidame goniosse tagasi ja meie vigasele autole tuleb transporter järgi. Tuligi. Kella 14 paiku olime Tageta Motorsi õuel tagasi. Öeldi, et üks masin on enne meid ja siis võetakse meid ette. Eks me siis ootame. Naised jäid Goniosse pilvitama ja shoppama või nii sama kolama. Kell sai vahepeal 16, meie vastu polnud keegi huvi tundnud. Läksime ise uurima. Lõpuks võeti ette. Käigukast pandi õli täis, auto tõsteti üles ning tõdeti, et jah lekkib. Täpset kohta ei leitud, kuid diagnoosiks pandi 'hüdro muhvi tihend'. Nemad aga ei remondi ja edasi vaadake ise - omanik helistab ja ütleb. Noo-jah. Eks me siis ootame. Mõne aja pärast tuli kõne, et transporter tuleb järgi ja viib meid remondikotta ja siis vaatab edasi. Kohe lõbusam on - nüüd ootame transporterit. Vaatame, et garaaz aetakse tühjaks - tööpäev hakkab lõppema. Igaks juhuks ajame autod väravast välja. Muidu äkki panevad väravad lukku. 18:15 jõuabki transporter meieni. Umbes 18:45 jõuame mingi garaazi ukse taha. Sealne 'meister' ütles, et tema suhtleb 'Tbilisiga' ja homme saab korda. Heakene küll, kui nii, siis nii. Homme pidime nii kui nii päeval rannas olema. Sõidame oma ainsa masinaga Goniosse, hotelli ette tagasi ja siirdume promenaadile õhtust sööma. Õhtu lõpetame südaöö paiku.

Üheteistkümnes päev 11.08.2018
Hommikut alustame kell 10, sest nii nagu aru oleme saanud, siis enne 10 siin midagi ei toimu, isegi linnud ei lenda vist. Rannas endiselt punane lipp. Ilmaprognoos lubab päevaks vahelduvat päikest. Teeme promenaadil hommikusöögi ning sätime end randa päikese kätte küpsema. Laine on päris tugev ja seepärast ujuma ei lubata. Mõned üksikud uljaspead ei arva keelust midagi. Seletame lastele mitu korda, et selline rannas murduv laine ei ole naljaasi ning väga lihtne on nö 'pesumasinasse' sattuda. Ei lähegi kaua aega kui üks uljas näitsik laines hätta satub. Vetelpääste koos paari rannalisega suudab õnneks ta elusana 'pesumasinast' välja tuua. Näitlik õppetund missugune! Me istume vee piiril ja laseme lainel end aeg-ajalt kummuli lükata. Päike kõrvetab usinalt. Ühel hetkel märkame veidi eemal meres delfiine. Kuna õhtks on meil Batumi delfinaariumisse piletid võetud, siis oletame, et nad teevad hetkel sooja. Veidi aega hiljem hakkab nahk tunda andma, et on aeg soola ja päikese käest ära minna. Kõigil meil punane jume - punanahad. Teeme hotellis võikud ning siirdume taksoga Batumisse. Kuivõrd show alguseni (kell 21) on veel tubli poolteist tundi aega, sisustame tunnikese Batumi Boulevardil ning saadame päikese merre magama. Päike loojub umbes 20:30 ja see käib üsna ruttu. Autost pole siiani midagi kuulda. Otsustame, et peale sowd uurime asja. Delfiinide show on äge ja kestab ca 40min. Võtame kõne autoomanikule. Nagu me kahtlustasime, ei ole auto valmis aga kindlasti saab valmis homme 'posle obeda'. Kui nii, siis nii. Sõidame taksoga hotelli tagasi. Enne magama minekut peame plaani, mis edasi teha. Meie hotelli broneering lõpeb homme kell 12. Otsustame, et kui saab, siis oleme siin veel ühe öö ja loobume ühest mägitee päevast. Seega jääb meil juttude järgi kõrgeim püsivalt asustatud küla käimata. Kahju küll aga pole midagi parata. Eks näis, mis homne päev toob.


Kaheteistkümnes päev 12.08.2018
Hommik algab kell 9 ning nii üllatav kui see ka pole, paistab hotelli aknast, et rannas on valge lipp. Uurime hoteli administraatori käest, kas saame veel üheks päevaks jääda. Saame. Ütleme ka lastele, et rannas lehvib punase asemel valge lipp. Äsja 'sügavalt' unised lapsed oleks nagu nõelata saanud - nad pole kunagi nii kähku voodist jalule ja riidesse saanud. Teeme hotelli kõrval kohvikus kiire hommikusöögi ja siirdume ujuma. Ilm on meile sobilikult täiesti pilves ning randki praktiliselt tühi. Saime vees mõned minutid olla kui hakkas sadama. Meid see muidugi ei seganud. Peagi oli rand täiesti tühi, ainult rannavalve istus oma kuudikeses ja vaatas kuidas me ligunene. Päris tükk aega ligunesime. Ära tulles kutsus meid enda juurde vihma varju ja sooja mispeale me ütlesine, et me oleme jaugelt põhjast ja meil ongi soe. Merevesi oli kuskil +25 kandis ning õhk saju ajal kraad-paar jahedam. Käisime hotellis dussi alt läbi ning siirdusime promenaadile lõunasöögile. Sadu oli järgi jäänud ning taevas muutus heledamaks. Mingil salapärasel põhjusel ei tahetud meid enam meile koduseks saanud rannabaaris teenindada. Kui ei taheta, mis siis ikka - kolisime järgmisesse. Kõhud täis võtsime kõne autoomanikule. Selgus, et remondimehel polnud elektrit ja ta ei saanud autot üles tõsta. WTF?? Aga nüüd töö käib ja õhtuks on valmis. Noo-jah.. hea mees kes lubabki. Eile õhtul taksoga delfinaariumist tulles jäi Batumis silma mingi suuremat sorti ostukeskus. Mõtlesime, et võiks seal aega parajaks teha. Meil ju vaja uus suur reisikohver kah osta. See oli teel Tallinnast Tbilisi nii palju kannatada saanud, et seda saab ainult käe otsas tassida. Mõeldud-tehtud. Ajasime oma toimiva masina käima ning poes me olimegi. Uue kohvri saime kah. Umbes 20 paiku võtsime uuesti kõne auto omanikule. Saime vastuseks, et meister tegutseb ja umbes 2..2,5 tundi läheb veel. Egas midagi, eks me käime söömas ja helistame kell 22 uuesti. Nüüd enam omanikku toru otsa saada ei õnnestunud. Vastuseks tuleb sms sisuga, et meister tegutseb ja 100% saab täna valmis ning ta kohe helistab kui auto valmis. Millegi pärast on tunne, et see auto ei saagi valmis. Või vähemalt enne meie reisi lõppu ei saa. Omavahel otsustame, et hommikul sõidame toimiva autoga edasi ning vanemad jäävad üheks ööks Batumisse ja tulevad siis rongiga Tbilisi...

Kolmeteistkümnes päev 13.08.2018
Esimene äratus on kell 1 öösel - meie auto sai valmis. Uskumatu! Kiirelt riided selga ja siis autole järele. Kell 2 oleme kenasti hotelli ees tagasi. Kohe kergem hakkas, ei mingi juramist rongidega. Läheme magama tagasi. Järgmine äratus on hommikul kell 8, et kella 9st liikuma saaks. Kiirvisiit dussi alla. Ja elu nagu komöödia filmis - vaevalt olin saanud end ära seebitada kui hotellist kadus vesi. Õnneks oli meil toas 2 1,5L joogivett. Seep tuli siis sellega maha loputada. Hommikukohvid jms jääb kuhugi tee äärsesse kohvikusse. Ei olnud suurem asi aga söönuks sai. Umbes kella 14-15 paiku saabume Kutaisisse ning otsime omale kohe ka öömaja. Valituks osutub Hotell Sani (7 inimest, 3 tuba 1 öö = 340GEL.) Hotell täitsa kena - just nagu euroopas ja WiFi toiib ka päriselt. Kahjuks on Prometusi koobas täna suletud (esmaspäev). Tekib mulje et päev läheb raisku. Seeg otsustaame, et käime vaatame ära üksiku kalju (posti) otsa rajatud kiriku/kloostri. Üles muidugi ei saa aga jalamil käime ära ja enda jaoks saame linnukese kirja. Hotellist sinn ja a tagasi kulub ca 3 tundi. Tee on igal pool asfalt, kuid mägede osas parajalt vajunud seega keskmine liikumikiirus on suhteliselt madal. Õhtul teeme ca 2km jalutukäigu linna agulis lootusega leida restoran kus süüa saaks. Loomulikult lõpeb see käik tulemuseta. Seejärel seame sammud kesklinna ja tulemus on kohe hoopis teisest puust. Kohe kui menüü tuuakse lasen tuua ka külmad õlled. Edasi tuleb nagu ikka: sašlõkk, salatid, mahalad, friikad... kogu söömingu arve 110GEL. Kere täis pargitud jääb veel teha viimane 2km jalutuskäik hotelli. Auto poolelt nii palju, et masin sõidab kenasti ja paistab, et ka õlid püsivad sees, ent aeg-ajalt kostub kusagil imelikku metalset kõlinat. kahtlustan, et see tuleb kuskilt käigukastist. Loodetavasti peab veel viimased ca 300km vastu. Kui kõik kenasti laabub, jõuame homme õhtul Tbilsi tagasi. Kui ei, siis jõuame millalgi hiljem. (vist)

Neljateistkümnes päev 14.08.2018
Hommik algab kell 8. Sai kokku lepitud, et kell 8 läheme sööma ning 9 asume teele. Ootamatult selgus, et olime hotelli adminniga veidi mööda rääkinud, ning meie hommikusöök on valmis kell 9, mitte 8. Mis siis ikka, kautame aega päevaplaani tegemiseks. Üheskoos rehkendame, et põhimõtteliselt peaksime suhteliselt mõistlikul ajal Tbilisi jõudma. Seega e hakka enam kuhugi teel e ööbimist otsima vaid oleme viimased 2 ööd Tbilisis. Bookingust leiame ühe maja - 2 ööd 640GEL kogu kambale. Broneerime ära. Oleme juba omadega rahul, et hea diili leidsime. Kuid meie õnn pöördus - peale hommikusööki avastan telefonist sõnumi, et sorri, joogikõlblikku vett ei ole ja tegelikult üldse vett pole veel vähemalt mitu päeva. Olevat mingi suuremat sorti veeavarii ja kogu see piirkod on ilma veeta. Kahju küll, kuid tuleb uus leida. Samas pole väga aega enam otsida, sest päevaga tuleb pihta hakata. Kuniks kogu seltskond kohvreid pakib ja auto juurde tassib, üritan leida mis pagana asi ikkagi autol koliseb. Ei leia midagi. Õlid -veed kõik on normis. Tänase päeva esimene atraktsioon on Prometeusi koobas. (Kutaisist koopani on ca 30min autosõitu.) Olgu öeldud, et siin pole Kreeklatste Prometeusiga midagi  pistmist peale selle, et see nimi müüb. Ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis müübki.Tegelikkuses on Koobastik karstiala, põhimõtteliselt nagu meil, ämma- ja äia augud, ainult pisut suuremad. Jalutuskäik kestab umbes tunni, aga eelnevalt tuleb pilet osta ja siis oodata kuniks grupp kokku saab jne. Seega ajakulu kokku umbes 2-3 tundi. Raja pikkus (mäe sees koopas) on 1,4km, millest viimane ca 400m saab paadiga sõita. Kes sinna satub, soovitan võtta. Pilet maksab täiskasvanule 20GEL, õpilasele 1GEL ning paadisõit 15GEL per nägu. Mineraalidest settinud ning üles- või alla poole kõrguvad purikad on ägedad. Trepiastmeid väidetakse rajal olema 888, me saime paar astet vähem. Keset trassi vedeles muljet avaldava suuusega haamer ja veel mingid tööriistad, mis hakksid vaikselt loodusega üheks saama. Viskame nalja, et küllap Prometheus selle Thorilt sai, kaardimängu katteks või nii. Arvestades koopa suurust, siis tõenäolislet oli ta algul Gruusias lihtne kaevur, kes mingil hetkel jalga lasi ning Kreekas jumalaks hakkas.. 
Umbes kella 12:30 paiku asume jälle teele - seekord Tbilsi suunas. Enne Tbisli jääb teele Gori, mille külje all on Uplistsikhe koobaslinn. Olemuselt on sarnane Vardzia omaga, ainult palju väiksem. Koobaslinna läbi käimiseks kulub meil pisut üle tunni. Kes audiogiidiga jalutab võib arvestada umbes 1,5-2 tundi. Koobaslinn nähtud ja linnuke kirjas. Otsustasime, et teeme hotelli check-in ära ja siis läheme Tbilisis kuhugi sööma. Tbilisi jõuame muidugi täpselt tipp-tunniks. Trügime läbi ummikute, veidi kitsas on aga ei midagi väga hullu. Nii mõneski kohas on teele märgitud 2 rida aga tegelikult sõidab 3, mis ühel hetkel sujuavalt üheks saab. Enamasti on eesõigus sellel, kel külmem närv ja suurem auto. Me liigitume keskmisest õige pisut suuremaks. Teed juhatab Google Maps, mis üldiselt toimib üsna hästi, kuid siis, kui teda kõige rohkem vaja on kipub tulema teade 'Rakendus Google Maps ei vasta'. Satume tunnelisse, ja loomulikult ei osanud me kohe õigeid ridu valida ja sõidame valesti. Mis seal ikka, teeme tagasipöörde ja trügime veel kaks korda ummikust läbi. Iga korraga läheb see trügimine ladusamalt. Lõpuks olemegi vanalinnas hotelli ukse ees. Kuna broneerimisel ütlesin, et mul on vaja 2 parkimiskohta oli hotelli personal oma autodega mulle need kohad reserveerinud.

Viieteistkümnes päev 15.08.2018
Hommik algas, nagu ikka, kell 9.  Kiire arutelu tulemusena sai päevaplaan selline, et igaüks lappab oma koti enam-vähem kokku ning siis sõidame turule. Varasema Tbilisi ümbruses tiirutamisega jäi silma, et 'lennujaama teel', linna sissesõidul, enne Carefouri (East Point) oli suur turg, sinna lähemegi. Otseselt midagi vaja pole, kuid mõni paar puhtaid alukaid kuluks ära küll. Teine boonus, et näeme-proovime ära selle lennujaama tee, kus meil homme hommikul taksoga minna tuleb. Marsruut, mis kaardilt vaadatuna tundus täitsa OK osutus autole läbimatuks. Jalgsi ehk oleks saanud minna, kui kõhu sisse olek tõmmanud aga kahjuks mul see ei käi sisse. Tuli jälle jooksvalt ümber otsustada. Ümber planeerimine mingeid erilisi takistusi ei toonud, kuna kesklinna osa oleme juba tallnaud piisavalt ning liikluskeem hakkab enam-vähem arusaadavaks muutuma. Trug ostus veidi kaugemaks kui algul arvasime, kuid üles ta leidsime. Mõtlesime, et küllap leiame turult ka mingi kohviku moodi asjanduse, kus väike pirukas ja hommiku kohv teha. Tuleb välja, et see on veidi keerulisem ülesanne kui ruubiku-kuubiku lahendamine. Lõpuks siiski leidsiime poekese, kus tehti kohapeal värskeid pirukaid ning kõrval kohe pakuti kohvi ja muid jooke. Kohv on muidugi lahustuv aga asi seegi. Hommikusöök tehtud hakkasime turulette läbi kammima. 95% kaubast on pärit Türgist. Hindade poolest ei saa öelda, et meiega võrreldes mega odav oleks - eks sõltub kaubast kah. Küll aga võid saada mis iganes bärndi toodet. Vali aga sobiv paar pükse välja ning 10 minuti pärast on sellele soovitu firma logod peale õmmeldud. Samuti võis leida ka unikaalse kirjaga ('You Is My Best Friend') T-särke, mis paistis eelkõige meie idanaabritele peale minevat. Olles umbes tunni kolanud, tundsin, et siseministeeriumisse on revolutsiooni eelsed ärevad ajad saabunud ning kannivahe kipub libedaks minema. Nüüd tuli leida kuskilt kemmerg. Tutvumine infotahvliga viiski tee WC-ni. Selle külastus oli muidugi elamus omaette. Vesi oli olemas ja oma hädale sai vett peale lasta, kuid häda tegemiseks oli põrandas kaks jala jälge ja auk. Muuseas paber tuli enne kemmergusse sisenemist, väravas, kaasa rullida. Põranda osas ei saanudki aru, kas oli lihtsalt täis lastud, või värskelt pestud. Põranda peasu käis kah nii, et ämber vett aeti ümber ja ee lükati harjaga laiali. igal-juhul sai käidud ja veendutud, et tagumine tihend ei lekki. Turul tallamisega hakkas põlv jälle tunda andma. Päris valu ei tee (veel), kuid väga enam ringi tallata kah ei tahtnud ning suundusin autosse ära. Kui turu-tiir kah ühele poole sai, jäi veel kraam hotelli tassida ning siis autod ära anda. Hotelli ees, olid meie parkimiskohad muidugi hõivatud ent meid see eriti ei seganud. Pidime ju nii kui nii autod ära andma. Kui autod antud, suundusime tagasi hotelli asju pakkima. Kella kuueks oli meil broneeritud laud 'Old Tbilisi City Wall' nimelisel restoranis. See sööming jääb ühtalsi ka meie selle reisi viimaseks. Sööming ja õhtu nauding kestis umbes kella 22:15ni ning restorani arve (7 inimest) kujunes 550GEL. Selle sees on ka punane pool magus vein Khvantskhara Royal 100GEL. Tuleb tunnistada, et väga maitsev vein on. Seeon ka esimene koht, kus arvel olevad tellimused on kirjutaud ladina tähtedega, mida me kah lugeda oskame. Kui seltskonnaga tulla, tuleb siia laud ette broneerida vastasel juhul võib juhtuda, et kõrtsi ei mahugi.

Kuueteistkümnes päev 16.08.2018 - Tagasi koju
Hommikune äratus oli suts peale kella seitset. Kella kaheksaks oli tellitud transfer hotellist lennujaama (50GEL). Nii nagu lubatud, oligi kell 8 8-kohaline minivan ukse ees. Suured reisikohvird suruti pagasnikusse ning käsipagas tuli igaühel sülle võtta. Vaatasime küll, et pagasnik nii pisike, et sinna mahub heal juhul 2 kohvrit, kuid nagu öeldakse 'kui ei saa jõuga, siis saab toore jõuga' ja 3 kohvrit suruti sisse ja luuk kinni. ca 20 min hiljem olimegi lennujaamas. Olgugi, et meil oli onlines check-in tehtud ja boarding kaardid trükitud, arvas check-in tädi, et lihtsam on meile uued trükkida. Järgnes veel turva- ja passikontroll ning jäimegi väravasse lennukit ootama. Veidi rohkem kui 2 tundi hiljem olimegi Istanbulis. Nüüd jäi meil järgmise lennu väljumiseni ca 1,5 tundi - boardingu alguseni ca 30min. Tuli veel leida õige värav. Enne tuli uuesti läbida muidugi turva- ja passikontrollid. Meie värav oli 703. Siltide järgi kulus sinna jalutamiseks 15min, meil kuus veidi vähem. Seega jäi kenasti aega värava juures poest üks väike õlu võtta. Lend Istanbulsit Tallinna kestis ca 3 tundi. Plaani järgi pidime maanduma 17:20 aga tegelikkuses maandusime 17:00. Sellegi poolest kulus pea tunnike, et lennukist välja saada ning passi kontrollist läbi tulla ja oma pagas kätte saada. Sel korral jäi pagas terveks.
 
Pildimaterjal on nähtav aadressilt:

https://www.flickr.com/photos/taavitiitsu/albums/72157699802418515

Veel teekondasid






© GeoApe.com 2008-2018