Stardime reede hommikul umbes 9:00. Üritan iga päeva õhtul siia träki ja muljed lisada. Sõltuvalt WiFi saadavusest ka pildimaterjali Flickr'i vahendusel.

1. Päev. Anname hagu ehk hakkab pihta.
Ärkame hommikul nagu tavaliselt. Kerge vihmasabina saatel tõstame autosse veel asjad, mis õhtul panemata jäid. Midagi oleks justkui puudu... ei suuda arvata, mis see küll olla võiks.. Seega asume teele. Pärnus teeme kiire poe ja Statoili tiiru ning paneme Läti poole minema. Vahelduva eduga vihmas. Umbes 11:45 oleme piiril. Kohe peale piiri algab tee remont, väikesed seisakud on, kuid ei midagi erilist. Täpselt 2 tundi peale piiri ületust oleme Riia veehoidla kõrval - teeremondi järjekorras. Ootame. Ootame veel veidi ja saamegi jälle liikuma. Liiklus on nagu on - igasugu hulle leidub. Vastutulejad tekitavad aegajalt n rida ja keskmise tõsidusega liiklusohtlikke hetki. Tähelepanuväärne on see, et 10st 8'l juhul kannab auto EST numbrit...12 tundi peale starti ületame Poola piiri ning veel tunnike ja olemegi Augustowis. Tuleb veel kämping üles leida. Vihma sajab, auto näitab õhutemperatuuriks 12. Ãœritan telefonist navigaatorit käivitada, et täpselt koordinaadi järgi kohale minna. Selgub, et mingil hetkel on telefonis mälukaart otsad andnud. Ãœhes sellega allalaetud kaardid-rakendused ja mõned teekonnal tehtud fotod. Kahju.. Usaldan oma mälu ja auto navi. Ilm ei kutsu kohe kuidagi telkima, uurime majakese võimalust. Kahjuks on kämping puupüsti täis.. oleme peaaegu telikimisega leppimas, kuid uurin ehk julgeb mõnda konkurenti soovitada. Tehakse mõned kõned ja antakse aadress. Aadressi leidsime kenasti, kuid ühtki viidet majutusele pole. Helistame antud numbrile - täitsa õige koht. Peremees räägib lisaks poola keelele ainult veidi vene ja perenaine poolale lisaks ladusalt itaalia keelt. Saame poola-vene murdega siiski hakkama. Meile eraldatakse 200zloti eest tuba 5le. Super. Pargime auto hoovi, perenaine näitab kus asub köök,wc duss... Tuppa lauale on tekkinud värsked moosipallid. Mmmm.WiFit pole aga pole ka lugu, meil on oma internet kaasas. 

2. Päev koonduslaagrisse
Ärkasime kuidagi juhuslikult kõik korraga ja mõni minut enne äratust. Kerged hommikused protseduurid, hüvastijätt pererahvaga ja asusimegi teele. Plaan oli õhtuks jõuda koonduslaagri lähistele. Eelnevalt olin juba välja uurinud, et soovitav on külastuseks plaanida 3 tundi ja kindlasti mitte alla 1,5 tunni, avatud 8st kuni 19ni. Seega umbes 16 paiku peaks kohal olema.. Sõita on tarvis veidi alla 600km. Hommikune start umbes 9st ... see teeb 600km 7 tunniga. Põhimõtteliselt tehtav.. aga kas ka Poolas, sh läbi Varssavi.. vähemasti tasub üritada. Stardime siiski veidi hiljem kui lootsin aga ei midagi hullu. Pererahvaga hüvastijätt lihtsalt venis veidi. Tagasiteel, kui ajaliselt sobib, siis teeme seal jälle peatuse. Pererahvas kutsus ka paadiga sõitma ja niisama linna vaatama.Teekond Varssavini sujus nagu Poolas ikka- ühe teo tagant teise taha ja möödasõitu ootad nagu lotovõitu. Tundub, et liikumiskiirus on vahemikus 60..80km/h ainult mödasõidu hetkedel tuleb kiirendada kuni 130..140ni. Varssavist saame läbi ilma igasuguste viperusteta. Erinevalt kõikidest eelnevatest reisidest ei tulnudki 'Uwaga! Obezd.. pizdets' stsenaariumit. Vahepeal on lihtsalt uued-kiired teed tehtud, sisuliselt ümber linna. Kütame umbes 130..140km/h. Varssavist edasi saame enam-vähem terve tee ca 120..130 km/h ja üllatus-üllatus olemegi kell 16 koonduslaagri parklas.Sissepääsu saba on muljetavaldav, ent vähem kui tunniga saame sisse. Jalutame enam-vähem kõik hooned läbi. Üsna rusuv ja väsitav on, ent selle mastaapsus on tõsiselt muljetavaldav. 2,5 tundi kaob märkamatult. Seega 3 tundi külastuseks on täiesti ok aeg. Umbes 20 paiku stardime edasi, et leida kämping kuhu telkima jääda. Leiamegi. Ei ole küll eriti odav 39EUR aga muud otsida kah ei viitsi. Telk üles ja väike õhtune sööma ja kell saabki 22:30. Sätime magama...ilm on ilus ja soe +24 keskmiselt.

3. Päev - Päikene paistab ja .. kätte jõudnud SUVI!!Hommikul ärkasime tavapäraselt, äratuskella peale 7:30. Natuke maigutamist, sügamist, kerge hommikueine, asjad kokku ja shoppingule varusid täiendama. Väljusime ca 10:15. Õhk mõnusalt 22..23. Muu kraami hulgas õnnestus mul ka telefoni uus mälukaart saada. Nüüd saab jälle pilte teha. (Flicr'isse panekuga läheb veel aega) Umbes lõuna paiku valmistusime ühes piiriäärses bensukas piiriületuseks ja ühtlasi tegime ka järjekordse jäätise (loe selja sirutamise) pausi. Päike oli kohe kuidagi kõrvetavalt kuum... auto näitas temperatuuriks 28. Lootsime, et ilm Eestis on tavapäraselt külm ja vihmane ning seepärast saatsime mõned tervitustega SMSid... mida kilomeetreid edasi, seda soojemaks läks. Brno'sse saabudes oli näit juba 32. Otsustasime natuke ka linnas ringi vaadata, lihtsalt nii sama. Kohalikku raha meil pold, kaarti ja teadmisi kah mitte.. Rahaga on asi lihtne: igaüks ju teab, et raha tuleb seina seest aga kaart ja teadmised... selle jaoks on 'i' punkt. Tavaliselt kuskil kesklinnas. Seega võtsime suuna 'centrum' peale.. aga 'i' punkti pole kuskil näha. Ajasime siis oma interneti 'kurjaks' ja saimegi aadressi ning vihje, et otsi krokodilli ja selle alt/juurest kangi alt leiabki. Õnneks oli see aadress ka auto navis olemas. Seega teele. Ukerdasime veidi vanalinna majade vahel kuniks ees silt- jalakäijate tsoon ja mingi arusaamatu jutt veel. Samas kohalikud sõitsid sealt rahulikult edasi, nii ka meie. Ainult, et aeglasemalt. Ja järsku avastasime end 'Raekoja' platsilt. Teisel pool platsi paistiski roheline 'i'. Parkisime endid selle kõrvale - mahtus küll. Krokodilli leidsime kah ja kaardi saime ka. Peale parkimisautomaadiga sõbrunemist saime teada, et pühapäeviti on parkimine tasuta. Vägev. Läheme siis ühte kindlust vaatama ja sealt avanevat vaadet nautima. Plikade üllatus oli suur kui selgus, et läheme künka otsa jala ja veel sellise soojaga.. aga läksime. Vaade oli täitsa kena. Tagasi jalutades astusime veel ka linna kuulsaimast kirikust läbi. Autosse istudes panime järgmiseks sihtpunktiks Viin. Keerasime ringi ja uuesti rakojaplatsile. 1. tee jälle see jalakäijate tsooni märk koos miski jutuga, 2. teel, kust tulime, oli ees 'telliskivi' märk, 3ndal teel aga tupiku märk. Esimesena üritasime murda läbi tupiku. Miskeid kevetöid tehti (tööpäeviti vist) aga me mahtusime kõrvalt liikuma, järgmisel tänava nurgal aga olid saadanad terve tänava üles kaevanud. Niisiis tulime tagurpidi tagasi- Raekojaplatsile. Tegime igaks juhuks veel ühe ringi, kuid uusi teeotsi ei leidnud. Olime taas dilemma ees, kas minna jalakäijate või 'telliskivi' märgi alt. Valisime jalakäijad. Takistavate postide vahelt mahtusime ilusti läbi - need olid madalamad kui küljepeeglid ;) Edasi tuli ca 500-600m slaalomit terrasside ja välikohvikute vahel ja olimegi õige tee peal tagasi. Jäi veel teha väike õhtune shoppingu tuur hommikuste toiduvarude täiendamiseks ja sõit Viini suunas võiski jätkuda. Peale Austria piiri oli aeg hakata kämpingut vaatama. Väikeses asulas, nimega Poysdorf, leidsime 'i', saime kohaliku kaardi ja sellelt leidsime ka kämpingu ikooni. Võtsime suuna sinna. Linnas oli tõsine kogunemine, paras ports rahvast. Selgus et 12.07 toimub mingi veini jazz. Mis seal ikka, ehk on kämpinguga õnne - oligi. Umbes18:30 saime pargitud. Panime telgi püsti, ujumisriided selga ja siis kõrval olevasse 'lompi' likku - koos partidega. Homme kolame Viinis...

4. Päev - ilmataadi kättemaks
Öösel ärkasime meeletu tuule mühina peale. Tundus nagu oleks mega torm kohe-kohe saabumas. Ajasin püksid jalga ja kobisin telgist välja, et natukenegi selgust saada, mis toimub. Õnneks ei midagi hullu, lihtsalt vihm tuli kaela. Sedagi mitte just väga palju aga telk sai pealt poolt märjaks ikka. Hommikuks oli sadu lakanud ja ilm mõnusalt pilvealune +24. Hommikusöögi ja muude protseduuride ajal kuivas ka telk kenasti ära. Sõit Viini ja Viinis sujus eriliste viperusteta kui mõned maha magatud teeotsad ja valesse tänavasse pööramised välja arvata. Peeale väikest linnatuuri võtsime suuna Salzburgile. Teel nautisime juba esimesi vaateid orgudele. Päris kena. Laste jaok muidugi ohoo ja oo-oo. Vaatasime üht kauguses olevat mäge, mille taha vihmapilv kenasti kinni oli jäänud. Vägev. Kuna päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma, otsustasime hakata kämpingut otsima. Kämpingusse jäimegi selle sama mäe jalamil oleva järve äärde. Veidi peale seda, kui telgi püsti saime, pääses ka see vihmapilv mäe tagant ja muidugi otse meie kohale. Sadas terve öö otsa. Tundub, et tuli alla kõik, mis sealt tulla võis. Õneks on endiselt soe +22..23...

5. Päev - Sool
Öö möödus vihmas. Ilmajaama esmane lubadus, et kella kavest sadu lakkab, ei pidanud paika. Seda korrigeeriti pidevalt. Tegelikkus oli aga selline, et ärkasime vihmas. Mõni tund hiljem siiski sadu lakkas ja ka päike piilus vahelduva eduga. Tundub, et oleme taas suve leidnud. Telgi saime enam-vähem kuivana kokku pandud. Edasi võtsime suuna soolakaevandusse. Nagu meie puhul ikka suutsime kuskilt valesti sõita. Seega sattusime sellesse soolakaevadusse (Hallstadt), mida meil külastada plaanis polnud. Alustuseks vaguniga 838m kõrgusele ja siis tagumiku peal mööda renni kaevandusse 29 km/h!! Ca 3 tundi hiljem asusime Salzburgi poole teele, mööda kohalikku pisikest teed veoka taga. Peagi jõudsime selgusele, et Salzburgi me ei jõua. Tuleb enne kämpa vaadata. Üldkaardilt leidsimegi ühe, asub Saksamaal, suhteliselt kotka pesa kõrval mägedes. Tee sinna viis üke mäe. Mäkke tõusu lõpu osas tegime peatuse ja uurisime ingo tahvlit. Auto poole tagasi tulles avastasime esiratta juurest mööda teed voolava nire.. roheline vedelik. Jõudsin juba mõelda $#$#@#×$-!!!! Õnneks oli siiski ainult paisupaagist veidi üle voolanud. Sõit jätkus. Peagi jõudsimegi teisel pool mäge, mäe nõlval olevasse kämpasse. Juhtumisi jõudis ka siin tööelu mulle järele. Õigem vast oleks öelda, et mina talle... Nimelt kämpingu vastuvõtus platsiga tutvumisringile minnes jooksid mulle vastu kolleegi poisid: 'näe Eestlased!!' Lapsed panid kohe jooksuga mängväljakut ja basseini vallutama. Vanemad aga lasid veinil hea maitsta. Peale seda, kui olime magamised paika sättinud läksime kämpingu 'kõrtsi' ja lubasime ilusa vaate taustal ühed õlled. Muuseas vastuvõtu ukselt paistab ka järgmise päeva sihtpunkt - Kotkapesa. Peame pöialt, et väga pilviseks ei lähe.

6. Päev. Operatsioon 'Kotkapesa'.
Hommikune äratus saabus ca tunnikene varem kui plaanitud, sest üks karavan asus suure kilna-kolina saatel teele. Kuna meil enam und ei tulnud, siis otsustasime meiegi vaikselt päevaga pihta hakata. Kotkapesa paistis ju meile kämpingusse kenasti kätte. Kuidas aga sinna täpselt sõitma peab, ei olnud teada. Uurisime väheke kaarti ja rünnakuplaan oligi koos. Egas midagi, kola kokku ja teele. Neile lugejatele, kellele kotkapesa midagi ei ütle soovitan guugeldada'The Eagles nest'. Kuivõrd saime minekule üsna normaalsel ajal ja asusime lähedal, siis saime kohale enne meeletut rahvamassi. Autod pargitud, istusime bussi, mis meid peaaegu tippu viis. Bussi aknast avanenud vaated olid vägevad. Viimased 124m tõusime liftiga, mis topiti puupüsti täis. Lift peatus, uksed avanesid ja avanev vaade... phäääääh... olime mõnusalt hommikuses pilves. Mitte midagi pold näha. Mis siis ikka ootame ja kolame niisama. Päike aga oli tõusnud ja orgudes hakkas õhk juba soojenema ning pilvemass hakkas silmnähtavalt kerkima. Võimas vatepilt! Mõni aeg hakkasid läbi udu juba esimesed vaated kumama. Lummav. Lihstalt äge! 2 tundi hiljem alustasime teekonda alla. Jällegi kõigepealt liftga, siis bussiga ja siis autoga edasi Salzburgi. Salzburgis tegime väikese tiiru vanalinnas (nii umbes +28 lauspäike) ning suundusime edasi salapäraste purskkaevude lossi. Lastel lõbu laialt ja vett pritsis... ööbima jäime ühte lux kämpingusse, suts kallis on aga edasi sõita enam kah ei viitsi.

7. Päev -- Treening
Esimene kontroll-äratus tuli keset kõige magusamat und. Nimelt hakkas auto signalisatsioon mingil põhjusel üürgama. Ajasin end telgist püsti ja tegin tiiru ümber auto. Midagi kahtlast ei märganud ning kerisin magama tagasi. Lastele on kõige paremaks äratuseks fraas: 'emme läheb värsket saia ostma'. Ãœli kiirelt saadakse maast lahti ja riidesse. Asjade pakkimine ja teele asumine võttis pisut rohkem aega arvasin, kuid ei midagi katastroofilist. Lisaks hilisemake stardile panine ka kogemata valest teeotsast maha ja sirgelt tunnelisse. Tunneli lõppu ootadime oma 5,5km, et sis ringi keerata ja see uuesti sõita. Umbes tund hiljem parkisime juba tänase päeva põhiatraktsiooni jurde parklasse. Külastasime Krimml'i vete kaskaadi. Esimese joani (koseni) tuli mõni kilometer jalutada +27 soojuses. Kohale jõudes oli vatepilt võimas. Ãœliäge! Tuli ka teised kaks üle vaadata. Selleks pold tarvismuud teha, kui matkata ca 1100m kõrguselt 1470m peale.  Vatepildid, mis avanesid olid lihtsalt kirjeldamatud. Püüan jäädvustused ka flickrise ümes saada ja siia linkida. Kogu see imetluste ringile (alt üles ja tagasi) kulus 1,5 liitrit vett ja ca 3 tundi. Särk sai juba esimesel kolmandikul katls märjaks ja seda mitte kosest pritsiva vee tõttu vaid lihtsalt pekk nuttis nii ohtralt. Ãœlevalt tipust avanev vaade tasus kogu seda vaeva. Hoolimata sellest, et jalad oli rasked nagu pakud ja ma olin avastanud mõned lihased, millest mus varem aimugi polnud, oli kogu see rännak seda väärt. Uuesti alla saabununa ootas meid juba mõnus 32 kraadine soojus. Võtsime suuna järgimise päeva põhiatraktsioonile ja otsustasime, et sõidame algusele enam-vähem lähedale ja siis hakkame kämpingut otsima. Umbe kella 17 paiku leidsimegi. (Hinna poolest täita mõistlik). Panime telgi püsti ja siis kobisime kohe kõrval asuvasse basseini likku. Kuradima mõnus tunne oli. Umbes kella 18st alates hakkas kämping täituma, ja juba 2 tu niga oli sisuliselt täis. Meolime oma varajase õhtule jäämisega ülirahul.Õhtul käis meist üle ka väike vihma sabin koos valgus- ja helieffektidega. Enamus sellest jäi kahjuks või õnneks mägede taha. Kämping on sisuliselt kõikidest külgedest ümbritsetud suhteliselt viisakate mägedega. Homme läheme vaste ehk mõnda neist vallutama. Eks näis kuidas kujuneb.
8. Päev - Alpinistid
Päev algas rahulikult, kui just ärevus ees ootava osas välja arvata. Tänane atraktsioon - ca 40 km alpiteed. Õhtul uurisin naaber kämparilt tee kohta, ei pidavat midagi hullu olema, kui piduritega mõistlik olla. Paarkümmend kilomeetrit kämpingust ja olimegi tee alguses. Sõiduauto liiklemine maksis ca 35eur. Teelt avanenud vaated olid seda kulu väärt. Sõnadesse on seda üsna raske panna aga selle eest on rohkesti pildimaterjali Flickrisse tulemas. Ãœtleb ju üks pilt rohkem kui 1000 sõna. Autoga kerisime ca 2,5km kõrgusele. Kütuse kulu ei julge arvatagi, seieri järgi arvestades ca 15..20L 40km kohta. Ajaliselt kulus koos pildistamise ja vaadete nautlemisega pea terve päev (5-6tundi). Õhtul sättisime ennast kämpingusse enam-vähem mõistlikku kaugusse järgmise päeva atraktsioonist. Arvasime, et saame mägede vahelt välja, kuid ei saanud. Olime kolmest küljest ümbritsetud mägedega. Mägedes oli õhu temp ca 20..24 alla tulles ca 28. Mägede kohale tekkisid pilved. Vaatasime, et vist saame vihma. Õhtusöögi ja telgi püstitamise saime siiski kuivas tehtud. Istusime niisama ümber laua ja nautisime mägede taga sähvivat äikest. Kõigi 3 mäe taga. Võimas vaatepilt. Ja siis läks järsku kiireks. Need 3 pilve said meie kohal kokku. Tõusis korralik marutuul, vett tuli  lausa pangega. Tagusin kõik telgi pingutusnöörid maasse. Sähvatused ja paugud käisid vaheldumisi ja pausideta. Lastel paanika, tuulutusavadest tilkus vett sisse, tuul rapsis telki... pidime suisa kolmekesi telgi vardaid hoidma, et tuul neid ühes telgiga puruks ei peksaks ega lendu viiks. Kui see möll oli mõnda aega kestnud, lisandus rahe. Raheterad olid umbes pöidlaotsa suurused ja üsna valusad kui läbi telgiriide turja tabasid. Mõtlesin peas juba väikestviisi evakuatsiooni plaani välja. Kuna asjad olid autos igati pidi laiali ja telgist lahti laskmine tähendanuks telgi purunemist, jäime ootama tuule rahunemist. Umbes 30..40 minutiga oli kogu möll möödas. Jäi veel vaid kerge vihm ja tegi alt läbivoolav ojake. Esimene äike oli meist möödunud, mägede taga sähvis järgmine. Riided olid kaltsmärjad. Õnneks oli soe, ca 24 kraadi. Mõtlesime mis teha.. sättisime autos asjad valmis, et juhul kui... Järgmised äikesepilved õnneks mägede taha jäidki. 

9. Päev - mmmm.. shokolaad
Hommikul ärgates oli taevas täiesti selge. Justkui poleks õhtul-öösel midagi toimunud. Ainus, mis öist möllu meenutas, oli oksatükid laagriplatsil ja omi kahjustusi hindavad kämpijad. Meie ainus kaotus oli üks rebenenud kinnitusnöör. Telgi saime pakitud enam-vähem kuivalt ja sõit shokolaadivabrikusse läks lahti. Lastel ootus ja elevus üleval. Asulat, kus see asus, meil ühegi kaardi peal ei näidanud. Küll aga oskas tahvlis olev Route66 sinna huvipunkti alusel navigeerida. Loomulikult mööda LÜHIMAT teed. Nii väikeseid teid mööda mäenõlvasid ei osanud oodatagi. Kohati oli täitsa üherealine tee. Kui keegi vastu tuli, siis pidid mõlemad teepeenralt lisa võtma. Teepeenraid, selliseid nagu meil, pole. Sõitsime nii õuna-, pirni-, viinamarja- kui ka virsikuistanduste vahel. Täitsa põnev. Shokolaadi vabrikus ostsime omale külastustuuri. Alustuseks vaatasime filmi firma (Zotter) ajaloost ja seejärel sa igaüks omale lusika ning asusime ringkäigule koos audiogiidiga. Alustuseks maitsesime erinevaid kakaosorte, seejärel suhkruid, maitselisandeid.. ja nii kuni lõppproduktini välja. Kõike sai maitsta. Sortimendis oli veidi üle 400 nimetuse. Tuuri viimases osas käisid neelud pigem soolakala järele. Shokolaadist oli igatipidi kurguni... kõigil. Pärast tegime veel väikese tiiru vabriku kõrval olevas pargis. Muljetavaldav oli ideede surnuaed, kus olid hauatähised ideedele, millest asja ei saanud. Näiteks paprika-ananassi sh kolaad elas vist 4 aastat. Üsna pea hakkasid shokolaadi krooksud üles tulema.. õhk oli ca 35 kraadi, higi voolas ojana. Võtsime suuna autosse, kus kliimaseade hoiab meeldivalt +20. Nüüd on auto nina keeratud kodu poole. Shokolaadi maitset jätkus kurgus vahelduva eduga peaaegu kaheks tunniks. Lastel võttis vahepeal südame pahaks, kuid õnneks päris oksele keegi ei hakanud. Ööbima sättisime ennast jälle piiri lähedale, Poysdorfi. Sama kämping, kus oli ka meie esimene Austria öö. Kämpingu vana tundis meid ära. Tema käest saime osta ka 2 KÜLMA õlut. Millegipärast poes õllesid külmikutesse ei panda... või vähemasti me ei näinud ühtegi. Külmikust võetud õlu, õhtul +28 õhusoojas maitseb ülihästi...

10. Päev - Pill tuleb pika ilu peale.
Hommikul ärkame ca 30 kraadises soojas. Üle mitme päeva saame telgi kuivalt pakitud (ei vihma ega kondensi). Omal seevastu aga vesi lahmab nii, et vähe pole. Nüüd kuni koduni enam erilisi atraktsioone plaanis pole. Lihtsalt vaatame, mis teele jääb. Esimesena meenub Tšehhis, veidi peale piiri, üks veepark. Võiks vaatama minna, mis seal on. Asume teele, veel enne piiriületust teeme teeme tiiru ka Poysdorfi veinimarketisse. Järjest tõusev õhutemperatuur muudab veepargi külsatuse mõtte üha kindlamaks. Veepargi parklas näitab auto õhusoojaks +38. Veepark on igati vägev. Seal võiks vabalt terve päeva ära sisustada. Pileteid muuseas müüaksegi ainult päevapiletina. Veidi odavamaks lähevad piletid alates kella 15st ja kella 17st. Meie peatus kestab ca 3 tundi. Oleks kauemgi, kuid kojujõudmise aeg surub peale. Seega asume jälle teele. Mingil salapärasel põhjusel on tahvelarvuti lõpetanud meiega koostöö. Samuti on minu telefonil miski limiiit täis saanud (kogemata kustutasin teavitus sõnumi ära) ja enam üheski võrgus jutule ei võetda - ainult 'hädaabikõned'. Mis seal ikka, saame ka ilma hakkama. Auto navi (veidi aegunud kaardiga) töötab ja loodame ka oma mälu peale. Peale paari valest teeotsast maha pööramist ja mõningaid tagasi- ja ümber pööramisi jõuamegi Poolas samasse kämpingusse, kus olime peale koonduslaagrit. Valisime selle, kuna lihtsalt ei viitsinud umbes sõitma hakata ja õhtu hakkas kah kätte jõudma. Olime oma telgi ja magamised just paika saanud, kui ümber meie tiirutanud äikesepilt otsustas end servapidi meie kohale ankrusse seada. Austrias kogetuga võrreldes ei olnud see midagi väga erilist. Küll aga oli lastel elevust, kui avastasid, et taevast sajab jääd. Umbes pöildaküüne suurused klaas-selged õhukesed jää laastud. Õhusoe kukub tunniga ca 35 pealt 22 peale, vihm ise on hästi soe.

11. Päev - Võiduka lõpuni.
Hommikul ärgates on õhusooja 22. Pakime oma kola kokku ja asume taas teele. Navi näitab koduni veidi üle 1300km. Kiire rehnut annab tulemuseks, et Augustowisse piirile jõuame umbes 6 tunniga ja sealt koduni umbes 12ga. Seljasirutamiseks ja võimlemiseks jäävad üldjuhul tankla peatused. Teele saame tavapärasel ajal - umbes 10 paiku (kohaliku aja järgi). Pikema peatuse teeme Suwalki kaubanduskeskuses, et istmega päris ühte ei sulaks. Südaööl teeme Ühes Leedu Statoilis kohvi ja hot-dogide peatuse. Tanklasse jõuame mõni minut enne südaööd ja avastame ukselt sildi, et avatakse 00:10. Veider. Ukraina poole liikuv eestalste seltskond teab rääkida, et see on seal tavaline, et südaööl tehakse kiire invetuur ja sel ajal ongi tankla suletud. Mõni minut peale 6 hommikul olemegi kodus tagasi.