Raja kiiruse/kõrguse profiil



reesus

HMRP vol 9 - Ring ümber mandrieesti

https://www.geoape.com/tracklogs/hmrp-vol-9-ring-umber-mandrieesti-1256

Lisas reesus @ 2009-08-24 00:04:32

Kirjeldus

Oli juuli kuu. Olime lõpetanud oma pisikese pundiga järjekordse motoreisi Eestimaa pinnal ning aeg oli asuda uut reisi ette valmistama. Vaadates juba läbitud teid ning nähtud kohti, kiskus pilt nukraks. Suurem osa potentsiaalsetest teedest on juba sõidetud ja kohad külastatud ning seni nägemata kohad olid ümbritsetud teedega, mis tänu ratta iseloomule ei ole just kõige kergemini ligipääsetavad. Saagu juba alguses öeldud, et transpordivahendiks on siiani 1998 aasta Yamaha Fazer nime kandev naked bike, mis peamiselt just asfalti kündmiseks mõeldud.

Pärast mõningast kaardi uurimist ja paari õlle lahendamist tuli aga geniaalne mõte marsruudi kohta, mida järgmiseks läbima peaks. Tõmbaks rajalogiga mandrieestile ringi ümber! Mõeldud-tehtud. Kalender lahti ning vastu helendas augusti teisel poolel olnud pikendatud nädalavahetus 20. augusti, ehk meie keeli Savisaare päeva kandis. Plaan hakkas juba ilmet võtma. GeoApe’s sai rajalogi kaardile tõmmatud, et saada ülevaade raja umbkaudsest marsruudist ning pikkusest (viited plaanidele/logidele võib leida jutustuse lõpust), üritusest osavõtma kutsuv motivatsioonikiri sai valmis joonistatud ning ligi 30-pealisele seltskonnale laiali saadetud. Põhiargumendiks saigi see, et hoolimata keskmisest suuremast kruusakonsentratsioonist on meil ka aega nagu löga ning kuna initsiaator omab samuti „paigilist”, siis ei tasuks väga sõidukiiruse pärast muretseda. Jäin vastuseid ootama.

Augusti alguseks oli kogu seltskonnast sõelale jäänud 3 kindlat tulijat ning 2 võib-ollat. Asi tundus väga kiiva kiskuma ning tekkis tunne, et ehk peaks kodanikele vastu tulema ning hoopis asfaltit mööda Lätti Balti keti üritusele vurama. Paraku aga põhimõttelisus ning ka nende 3 kindla tulija jonnakus sai võitu ning nui neljaks pidi see üritus toimuma. Vahet ei ole, mitu nägu. Olgu või üks. Aga ära me selle teeme. Reisiplaani järgi pidime startima 19. augustil kella 13 paiku Tallinnast, ees seisis 5 päeva kestev 1684km pikkune matk ümber mandri, millest üle poole tõotas olla mitte-asfaltkattega tee. Logistikast siis nii palju, et tankimiskohad olid kaardile puistatud iga 200km tagant, ööbimiskohad ~300km tagant, olenevalt teeoludest. Poe peatused planeerisime vastavalt päeval läbitud suurematele linnadele: Haapsalu, Pärnu, Valka ning Mustveesse. Matkasellideks said Pauk (Pan European e. europann), Aun (Transalp), Kraut (Transalp), Renx (VFR) ja mina (Fazer), saatjaks tahtis tulla Kaisa, kes tänu lubade iseloomule oli sunnitud sõitma neljal rattal (xTrail). Nagu nimekirjast näha – päris kõik rattad Enduro klassi ei kuulu.. veel.
I päev
Kuna kõik kibelesid linnast välja, ei hakanud plaanipärast linnatiiru tegema vaid suundusime otse Tabasalu poole, tehes Haaberstis veel viimase tankimise. Ootasime Tallinna liikluses kaduma läinud matkalised ära ning asusime linnast välja liikuma.
Esimese tagasilöögi osaliseks saime juba Suurupis, kus kaardil märgitu ei kattunud päris täpselt tegelikkusega. Eramaade ja –teede hulk põhjarannikul on kirjeldamatult frustreeriv, eriti see, et kaardil vastavat märget ei ole. Seega saime esimese tagasipöörde teha, maanteeäärseid kruusateid pisut katsuda ning seejärel Rannamõisa teele naasta. Mööda asfaltit liiklesime kuni Kersaluni välja, kust metsa vahele keerasime, et Pakri poolsaarele tiir peale teha. Kohe sai katsetatud ka kõigi rataste enduro-omadusi. Läbi mudamülgaste kahe transalp’i sabas pisikese Fazeriga künda oli täitsa omamoodi kogemus. Eriti kui varasem asfaltivaba tee kogemus puudus. Lapsepõlv tuli meelde, kus jalgratastega sai ännatud põlvini mudas ning seal krossi sõidetud. Lenksuga mängimine ja roobaste vahel manööverdamine oli ikka väga lahe kogemus. Ühtlasi sai ka esmakordselt selles elus ratas külili pandud. Aeglane hoog, märg rohi, kõrge roobas, rehvimuster muda täis ning liigne gaas on siinkohal mõtteainet pakkuvateks märksõnadeks. Kaasa ei aidanud ka Tallinnas alanud migreenihoog, mis pead tampis ning organismi piinas. Esiratas sai küll roopast välja, ent liiga järsk gaas sundis tagaratta esimesest ette ning nii ta pikali vajuski. Katki ei läinud suurt miskit kui kondli küljest lahti põrunud suunatuli välja arvata. Isegi kriimustusi tänu pehmele pinnasele ei olnud. Küll aga mõnda aega sai ettevaatlikum oldud. Majaka juures sai tehtud pisike paus, et hingehaavu lakkuda ning suunatuli taaskinnitada ja sealt sai mööda asfalti läbi Madise Padisele sõidetud, kust suund Kurkse peale võeti. Esimene tõsiselt võetav kruusalõik. Kuna minul oli au kolonni juhtida, ent kruusakogemus oli tagasihoidlik, oli kolonni liikumiskiirus ootuspäraselt aeglane. Kõik vurasid kuni 60km/h, hirm oli suur, pea valutas, taguratas vänderdas ja üldse oli kõik väga kahtlane. Lõpuks sai Krautil minu tolmutamisest ja jokutamisest viljandi ning paugutas tunduvalt kiiremini kolonni juhtima mööda. Tema eeskuju järgisid ka Aun ning Pauk ja nii nad silmapiirile kadusidki. Mõnda aega oli solidaarsusest Renx veel minu sabas, ent mööda sai ka see aeg ning ka tema kadus eest. Ristmikel oodati kenasti mindki järgi, ent suurema osa ajast oli tunne, et me Kaisaga kahekesi sel matkal olemegi – vahel lihtsalt märkame teisi rattureid ka, kes juhtumisi meiega ühes laagris ööbivad. 5 päeva teiste tolmus sõitmist. Kõlab põnevalt.

Nõva kandis peavalu hullenes ning enam ei suutnud ilma meditsiinilise abita hakkama saada. Palusin peavalu tabletti, et õhtuni vastu pidada. Siiani on ebaselge, mis tablett mulle ibuprofeeni nime all sisse söödeti - igal juhul läks enesetunne ning kruusakiirus tunduvalt kõrgemaks. Alates Nõvalt kuni Põõsaspea neemeni enam kruusakiirus alla 50 ei langenud, samas ega ta liiga palju üle 80 ka ei tõusnud. Kuigi - kui paremkurvid läksid meeldivalt sujuvalt, siis vasakule ei tahtnud ratas tihtipeale kohe mitte keerata. Tee või tina- ei jõua. Lihtsalt käed ei tööta kaasa. Paar korda tuli ikka päris suurte kõrvadega jänes püksi: sõitsin reipalt kurvi poole, valmistusin pöördeks, pisut kallutasin ka, tõdesin siis, et hoog on liiga suur, pidurdasin, ja siit oligi viga. Kui enne kurvi kartma hakkad, siis kurvist sa välja ka sõidad. Tulemuseks oligi see, et käed enam ei keera ning hoog tuleb nullilähedale maha pidurdada, et kurv platsieksamliku kiiruse ja pedantsusega läbida.

Järgmine sihtpunkt – vallutada mandrieesti läänepoolseim tipp ehk külastada tsiklitega Ramsi poolsaare tippu. Tänu marsruudi iseloomule võib öelda, et üks eesmärkidest, mis selle käigus täituma pidi, oli fikseerida ka Eesti ekstreemumid, mida matka toimumise ajal tsiklirattaga katsuda lubatud on. Uuemõisas jootsime taas hobuseid ning jätkasime õhtuse ööbimispaiga suunas, mis Virtsu külje alla planeeritud oli. Teekond ei olnud loomulikult just see kõige otsem vaid lookles mööda läbitavaid kõrvalteid. Tervisesportlased vast mäletavad neid teid mõneaasta tagusest Roheliste Rattaretkest, mil Läänemaad vallutati, kaardi jälgijatele võib öelda kohanimed nagu Metsküla, Saastna, Köera ja Sepamaa koos oma tuulepargiga. Õhtul väike grill, saun ning viimane ööbimine kõvema katuse all. Matk oli alanud.

Planeeritud 403km asemel olime õhtuks läbinud 326km. Ööbimiskoht oli ettenähtud asukohas.
II päev
Öine saunas ning grilli ääres toimunud arutelu võttis kokku eelneval päeval toimunu ning ühtlasi tekkisid ka parandusettepanekud, et kuidas edasine matk veelgi libedamalt läbida. Otsustati mängida rehvirõhkudega. Erinevad matemaatilised arvutused näitasid, et mõistlik oleks fazeril esirehvi pisut tühjendada – ehk see annab juurde stabiilsust kruusal. Olles aga manomeetri välja otsinud ning tuvastanud, et rehvirõhk niigi 1,3AT’i kanti jäi, tehti arvutused ümber ning otsustati hoopis rehvirõhu suurendamise kasuks. Lisaks tuli ette võtta pisuke rattapesu, et eelmise päeva muda radikalt maha loputada. Jube nüri, kui kuskil Valgamaa metsateel ratas järsku palavikku jääb. Aga ega pikka juttu ei olnudki. Sadulasse ja Virtsu sadamas oleva tankla poole me teele asusimegi. Virtsust keerasime kirde suunda ning jätkasime kunagise Rapla-Virtsu liini teenindanud kitsarööpmelise raudtee tammil.
Esimene turismipeatus sai toimuma täiesti ootamatult ning plaaniväliselt. Kuna meie kõigi jaoks ootamatult olime sattunud filmivõtete keskele, otsustasime oma silmaga kaeda, kuidas sellist suurt kunsti siis tegelikult tehakse. Õnneks tol päeval võtteid ei toimunud, mis andis meile võimaluse tee hoolimata ähvardavatest siltidest läbida. Väidetavalt kõige kallima eesti filmi võtetelt Matsi rannas leidsime lisaks muudele toredatele betoon-rekvisiitidele ka kurikuulsa vette paigutatud mõisa, mille sakslased samal põhjusel vette ehitanud olid. Kuna päev tõotas tulla pikk, ei hakanud me pikalt peatuma ning liikusime oma eesmärgi suunas edasi. Läbi Tõstamaa ja Pootsi katsusime ka poolsaare ninas oleva Munalaiu sadama ära. Tundus teine kaardil sedavõrd ahvatlev punkt, et peaks ka seda külastama. Enne Pärnut tegime veel mere ääres peatuse, et hinge tõmmata ning varbad hetkeks vette panna. Vesi oli väga soe ja rahulik. Pärnus poodlesime ning vurasime suunaga Ikla poole. Kuna Pärnu-eelne vee katsumine oli nii mõnelegi meist ujumise soovi peale ajanud, otsustasime Kabli kandis randuda ning vähe pikema veepeatuse teha. Paraku aga pidime kohale jõudes tõdema, et siin pool lahte see vesi enam kaugeltki nii soe ei ole ning ujumissoov tänu tõusnud tuulele oli kadumas. Selle asemel otsustati hoopis korraks üle piiri hüpata, hobuseid joota ning väike lõuna tsiviliseeritud kohas teha. Ikkagi viimane kokkupuude inimestega enne pikka metsarallit.. olgu nad siis kasvõi lätlased. Hamburgeri restoranis keelebarjääriga võidelnuna, söönuna ning valmis matka jätkama, vurasime tuldud teed tagasi Iklani, et sealt oma retke pooleli jäänud kohast jätkata. Kasutades metsavaheteid, sihte ning pisemaid kruusateid olime välja joonistanud endale teekonna, mis jookseb mööda võimalikult piirilähedasi teid. Kaardi pealt võib leida kohti nimega Kiusumetsa, Teaste jne, mis peaks kirjeldama meie sõidetud teede läbitavust. Teed olid kahe rattajäljega metsateed, mille vahel jooksis kohati kuni 50cm kõrgune malts, tee ääres kasvav võsa kriipis kondlit ning rattajälge kaunistasid porilombid. Et pehmemal ajal suuremad veokid teed kasutada saaksid, olid mõningad madalamad kohad täidetud tellise- ning kivitükkidega, mis aga tsikliga läbides ei lihtsustanud suurt midagi. Pigem vastupidi.

Kobergi kandis saime tagasi suuremale teele ning hingasime juba kergendatult – üks esimestest metsa-etappidest sai läbitud kokkuvõttes suhteliselt valutult. Edasi sõitsime mööda uhket laia kruusateed läbi Mõisaküla kuni Abja-Paluojani välja, kus siis taas lõuna poole keerasime ning pisemaid teid uudistama asusime. Pärast libedat mudapinnast tundus kruus väga stabiilse ja mõnusa teekattena. Kohe lust oli sõita. Ilmselt aitas üht-teist ka see rõhk, mis hommikul rehvidesse juurde pandud sai. Lilli kandis vaatasime kella ning pidime tõdema, et päeva plaan on kuidagi väga kiirelt täidetud. Ööbimiskohta, mis oli planeeritud Tündre järve äärde tundusime jõudvat planeeritust hulga varem ning seetõttu otsustasime vähe dünaamilisemalt seda asja võtta. Vaatame kuhu jõuame ja seal ööbime. Olles seda mõelnud ning rõõmustanud, et oleme graafikust ees, leidsime oma matka suurima sitalepiku, mida oma semi-endurodega läbima saime hakata. Konkreetne mudatee, mille rööbe ulatus juba 20cm kanti, ning teelaius kraapis autot juba mõlemalt poolt jõudis lombini. Muidu ei oleks viga midagi, aga kuna lombi servad ei reetnud ühestki otsast tema sügavust või põhja, tekkis hirm otse läbi sõitmise ees. Natuke uuritud ja mõõdetud – otsustasime siiski lombi läbida. Lombi sügavus oli lõpuks pisut alla 50cm, mis tähendas seda, et fazer sai suht silmadeni märjaks. Õnneks ilma kahjudeta saime sellest lombist tulema. Ka auto sai selliselt üle, et isegi karterikaitse tuli kenasti reisile kaasa. 20m ja järgmine lomp. Pisut järsemate äärte ja rööpega. Pidi taas mõtlema asuma. Samuti aeglustas meid pisiasi, et umbes 30m kaugusel ees tundub järgmine selline lomp olema. Kraut otsustas ette luurele minna, et kas on mõtet üldse siit hakata metsa forseerima või tasuks ehk tagasi pöörata ja alternatiivne rada valida. Seda eelkõige just auto läbivust silmas pidades. Mõne aja möödudes naases ta heade uudistega. Tee siiski on läbitav ning midagi liiga hullu meid ees ootamas ei ole. Paar lompi, üks tõus, kaks langust ja üks mudaauk, kuhu auto vale sõiduvõtte puhul jääda võibki. Nimelt selgus kõige õigemal hetkel (ehk siis, kui seda vaja oli), et Xtraili 4-vedu siiski ei ole päris see, mis ta olema peaks. AWD Lock nupp käigukasti juures on sisuliselt selleks, et sama nimetusega lambike armatuuril süüdata. Muid lisavõimalusi see paraku ei anna. Samuti oli enda rumalus SM „suverehviga“ mutta ronida. Aga – hea on see, mis hästi lõppeb ning eks me kõik õpime tänu oma vigadele. Umbes 30 minutit hiljem jõudsimegi oma ööbimiskohta Tündre järve äärde. Kuna aga päike oli veel kõrgel, siis ei raatsinud me veel ööbima jääda, lugesime infostendi läbi ning vurasime edasi Valga poole. Emotsioonid, mis valdasid meid kui jõudsime Pärnu-Valga maanteed katvale asfaltile olid pisut ootamatud. Vanasti nii hea ja kindlana tundunud asfalt tundus nii igava ja mõttetu teekattena, et selle 20km jooksul sai juba lausa igavust tunda. Eks ilmselt andis seljaaju tunda, mis rattaga ja millisel teel ma tegelikult sõitma peaksin. Valgas tegime tankimise ning naksitrallide eeskujul jäätise peatuse, suhtlesime kohalike tsiklistidega ning jätkasime seejärel teekonda Mõniste suunal. Vahepeal sai välja otsitud ka paar potentsiaalset RMK puhvetit, kuhu oma ratsud ööseks puhkama panna ning telk püstitada. Koiva jõe äärest ühe sellise ilusa paiga me ka leidsime. Lõkkease, lõkkematerjali, jõgi, välikäimla, rahu ja vaikus – mida muud meil selleks ööks veel vaja. Sellel õhtul liitus meiega ka Kurisookaru (tühikud võis panna vastavalt omale soovile), kes reisi lõpuni meie reisiseltskonna liikmeks oli. Lõkke ääres mõne õlle kõrvale arutlesime homse päeva üle ning plaanisime järgmise päeva vähe vabamalt võtta. Sõidame Värskasse ja ööbime seal. Päeval tuleb ära käia Tellingumäe vaatetornis, Mandrieesti lõunapoolseimas sõidetavas punktis, Petseri kõige kaugemas sitalepikus, mis Eesti kaardile kantud ning Podmotsa tipus. Hea päev ju küll. Päeva saldo: 326km asemel sõitsime läbi 384km. Ööbimiskoht oli planeeritust 60km kaugemal.
III päev
Uus hommik, uus päev. Õhus on tunda sügist. Öösel oli temperatuur nii madalaks langenud, et hambaplagina tõttu ei olnud võimalik öösel väga magada, enne 8’t olid kõik juba üleval ja valmis toimetama. Rattad higistasid ja jõgi auras. Kohalik RMK mees, kes puitu juurde tõi teadis rääkida, et öösel olla kraad lausa ühe soojakraadini langenud. Mõni ime siis, et telgis vahel külm võis hakata. Hommikukohvi joodud, puder söödud asusime asju kokku pakkima, et uuele päevale vastu minna. Esimene peatus – Tellingumäe vaatetorn. Vaevalt mõne kilomeetri kaugusel ööbimiskohast. Aktiivsemad asusid kohe torni tipu poole marssima, ega teistelgi midagi muud üle jäänud. Oligi hea võimalus hommikusest külmusest lahti saada ning lihased käima tõmmata.

Vaade, mis avanes oli muidugi lummav. Hommikune päike, mis sinises taevas helendas ning metsi-põlde-lätimaad paitas, taamal paistmas Haanja kõrgustikud. Ilus on see Eestimaa, ma ütlen. Aga ega me siia siis mingile turismireisile tulnud, et iga kivi juures peatuse peaks tegema ning pikalt heietama. Tagasi sadulasse ning järgmine siht kaardile. Mandrieesti lõunapoolseim punkt. Ei võtnud ka kaua aega, kuni me seal kohal olime. Ühtlasi nägime ära Mandrieesti lõunapooseima matkaraja ning lõunapoolseima koera, kes Kraut’ile sülle hüppas, Kaisale käpajälje kõhupeale vajutas ning rattale kuses. Alguses sõbraliku ja vaiksena tundunud koer läks aga lõpuks nii käima, et ära sõites jooksis pea kilomeetri veel haukudes tagarattas. Edasine tee viis läbi Paganamaa Vene piiri poole. Peatuse tegime Paganamaa pealinnas, Krabis, kus kohaliku tähtsusega ilmakodanik meile pikalt oma ajaloost rääkis ning sealset kanti tutvustas. Tegime jäätisepausi ning külastasime ka kohaliku tähtsusega kõrtsi, mis poega samas hoones asus, kuigi päevasel ajal meenutas see koht oma seinal rippunud piltidega pigem muuseumi kui külakõrtsi. Poe juures, kus peatuse tegime ei puudunud ka Eesti küladele omane Parlament, kes paari meetri kaugusel põõsaste vilus kartuli kastist meisterdatud laua ümber õlle saatel tähtsaid ilmaasju arutasid. Loomulik ka – kell oli juba 11 ja käes oli reede.

Mõned kilomeetrid asfalti, siis kruusale. Mõned kilomeetrid kruusa ja siis metsa vahele. Ning edasine kulges juba mööda armsaks saanud metsaradu. Vapper Fazer pidas käitus nii tühjade kui liivaga täidetud aukude vahel ning neist läbi sõites eeskujulikult ning võimaldas sõita kiirusel, et isegi Endurodele väga jalgu ei jäänud. Jõudnud mööda suhteliselt rasket teed vana savikarjäärini, tegime taas peatuse, et pisut hingata ning soovijad metsa vahele end kergendama lubada. Kaart näitas, et sama tasemeline tee lookleb edasi siit kirde poole, mis kruusale välja peaks viima. Samas jooksis ka mingi vaevu aimatav kassirada otse itta, mis samuti sellele teele viima peaks, ent vahepeal üle jõe lookleb. Enne kui jõudsime tekitada diskussiooni teemal „kumba teed valida“, olid inimesed juba ratta seljas ning liikusid Europanni juhtimisel otse loomulikult mööda toda kassirada. Vaevuaimatav tee muutus künka taga suureks luhaks, kus rattajälgi enam märgata ei olnud võimalik. Siit edasi sõitsime asimuudi järgi. Mitte, et lihtsam oleks olnud kaks meetrit tagasi sõita ning valida adekvaatne transport-tee. Pigem sõitsime kaardi järgi enam-vähem õiges suunas. Ja õnnestunult. Paari kilomeetri pärast leidsime taas rattajäljed, mida mööda juhindusime ning võsast läbi murdsime. Jõgi, mida ületama pidime kujunes analoogseks lombiks põlluvahel nagu eelmisel päeval enne Tündre järve nägime. Pärast jõge olukord paranes ning tee normaliseerus.
Möldrist Missoni saatis meid taas juba igavaks saanud asfalt ning Pullijärve juurest saime taas rattad mulda kaevata. Vanu setu rahvalaule meenutavatest kohanimedest läbi sõites üritasime taas piiri servapidi liigelda.

Kuna 2-päevane kruusakoolitus oli mulle juba teedel juba teatava enesekindluse andnud ning Kraut enam esimest ratast mängida ei viitsinud, oli minul taas au kolonni juhtida. Mõnusad ning kergelt viraazi sõidetud kurvid lubasid kiirust mõistlikkuna hoida nii et isegi matkakaaslased ei pidanud väga igavlema. Järsku märkasin silmanurgast „järsk kurv“ märki. Tabasin end muiates mõttelt, et huvitav mida me siis siiani sõitnud olime, kui mitte järske kurve. Murdosa sekundit hiljem aga juba järgmiselt mõttelt – kui seni sõidetud kurvid ei olnud järsud, siis huvitav mis meid nüüd ees ootab! Ja samal hetkel vajutasin juba tagapidurit. Suhteliselt õige otsus samuti – tegu oli 90-kraadise vasak-kurviga ümber metsatuka, mis tänu minu läbisaamisele vasakkurvidega üldiselt + nägematusele kurvitaha kulmineerus peaaegu peatumisega. Esiratas jäi vaevu enne teeserva seisma ning sai vaikselt pööre sooritatud. Karu kommenteeris veel kõrval, et ega palju puudu jäänud kui oleks teisiti läinud ning esirattaga mööda vaevuaimatavat metsateed edasi kündnud. Jätkasime sõitu kuni mõned kilomeetrid hiljem kuulsin Pauku kõrvas ütlemas, et võtke hoog maha. Kraut olla kurvist välja sõitnud. Kui esimene mõte, stiilis „WTF!?“ oli peas ära kumisenud, meenus toosama liiklusmärk tee servas. Ega ometi see kurv? Sõitsime kiirelt tagasi, kartes hulleimat, ent kohale jõudes oli Kraut ratta juba mülkast kätte saanud ning pärast põgusat peatust võisime teekonda jätkata. Väljasõit oli olnud sedavõrd õnnelik, et isegi ratas ei olnud ümber kukkunud – pelgalt esiratastpidi mülkasse kinni jäänud. Kraut olla GPS’i vaatama jäänud, märki mitte märganud ning otse sõitnud. Iroonia: Kuna Kraut oli viimased päevad kogu kolonni juhtinud ning alati näidanud, kust seekord sõita võiks, oli Kaisa väljasõitu nähes arvanud, et juu siis Kraut viimasena teab, kuhu ta läheb ja ülejäänud kodanikud, kes temast eespool sõitsid lihtsalt vale tee kogemata valisid. Õnneks ei hakanud ta Xtrailiga väga sügavale järgi sõitma.
Kuni Määsini sõitsime kruusarallit ning siis jälle pisut asfalti, mis meid aitas.

Kolodavitsa kandis sattusime keset ehitustandrit. Ühel pool raudteed parandati teed, mida mööda me Koidula poole liikuda tahtsime, teisel pool toimus suurejooneline raudtee kompleksi ehitamine. Ei saanud täpselt aru, mis depood sinna joonistati, ent nii suurt ehitusvälja minu silmad varem näinud ei olnud. Kuna tee-ehitusel ühtegi keelavat liiklusmärki peale kiirusepiirangu ei olnud, keerasime esirattad Koidula poole ning ei lasnud end kalluritest ja koppadest segada. Tundus, et oleksime justkui ainsad liiklejad sel teelõigul. Teisele poole välja jõudes märkasime ka põhjust, miks see nii oli. Nimelt seal pool oli neid „telliskive“ lausa mitu ees, mis nimetatud teelõigule sõitu keelasid. Muiates konstanteerisime fakti, et tagasi me siit siis järelikult sõita ei saa ning liikusime edasi Petseri poole.
Rääptsüvä kandis oli plaan teha väike lõuna, mis peale söömise ka mõningast tsikliremonti ning seenelkäiku eneses kätkes. Seenelised teadvat rääkida, et kui oleks viitsinud või tahtnud, oleks võinud tolle metsa alt endale järgnevateks päevadeks kogu toidutagavara sealt metsa alt korjata. Ja tundub, et härra ei valetanud. 20 minutiline metsas käik tõi tulemuseks kilekoti täie riisikaid ja kukeseeni.

Pärast mükoloogia vaimustusest üle saamist liikusime edasi, et Eesti kaugeim kaguosa läbi sõita ning seejärel Värska poole edasi vurada. Lutepää kandis leidsime piiriposti, mis justkui teatas, et nüüd asud sa Vene territooriumil. Peatuda ega parkida ei tohtinud, jala käia samuti mitte. Ja seda vähemalt 500m. Sõitsime hinge kinni hoides Venemaalt läbi kuni järgmise piiripunktini, peatasime rattad, puhkasime pisut ning tundsime rõõmu õnnestunud piiriületusest. Olles just teinud nalja teemal, et kui nüüd vene piirivalvur tuleks, saaks tema automaadi kahe õlle vastu vahetada, astusid metsast välja kaks laigulist meest, mõlemal relvad käes ning astusid kiirel sammul meie poole. Pidi see ikka hea tehnika olema, mis nii kaugelt sõnad kinni võttis ja nüüd arveid klaarima tullakse. Otsustasime mitte punuma pista, vaid kannatada need 2 hetke ning kuulda ära, mis me nüüd siis valesti teinud oleme. Rõõm tuli hinge, kui saime aru, et tegemist on Eesti piirivalvega. Jutuajamise lühikokkuvõtte võib teha sellise, et me peatusime liiga vara, üle aia ronides saaksime me tina ning diplomi koos rahalise auhinnaga, mis diplomile märgitakse (suure tõenäosusega negatiivne summa) ning nende töö ongi seal punkris passida ning vaadata, et keegi liikluseeskirju selles alas ei rikuks. Selgus veel, et tegu ei olegi venemaaga. Tegemist oli transiit-teega, mida võivad kõik vabalt kasutada. Sellest ka pisiasi, et keegi meilt ühtegi dokumenti ei küsinud, et seal sõita. Sarnaseid kohti pidi ka teine veel olema, millest me mõne kilomeetri pärast läbi sõitma pidime.


Järgmine peatus – Podmotsa. Nimetatud küla lõppeb lagunenud bussipeatusega, mille juurest läheb pisike paadisild Pihkva poole. Siit pidada olema selle kandi kõige selgem vaade Venemaale.. Ja nii ta oli. Üle vee oleva kiriku sibultorn sätendas pärastlõunase päikese käes ning piirivalve torni tipus võis hea nägemise (või meie puhul – teleobjektiivi) puhul näha ka piirivalvuri mulaazi, mis herneste või kelle iganes hirmutamiseks sinna tippu veetud oli.
Kuna eelmine päev oli meie poekava pisut sassi löönud ning Valgas käisime me päev enne, tuli seekord leppida Värska poega. Nii kaua kui Pauk meie varusid täiendas, istusime meie taas poe taga varjus ning sõime jäätist. Samuti tuli taas rääkida kohalike linnapeadega, kes teavad kuidas tegelikult maailm töötab. Tarku inimesi, kes Sinuga samastuda tahavad, suitsu või õlut küsivad selle eest, et nad oma tarkust meiega jagada tahaksid ning muidu huvitavat kontingenti leidis seal kandis pea igal pool. Kes oli käinud Iraagis ja murdis seal meiesuguseid pisikesi (ca 100kg’seid) poisse põlvel pooleks olles ise seejuures pisut väikesemas kaalukategoorias, eakam ning ka tublisti joobunum, kes Ahvkanistaanis kassipoegi söönud, kes maailmale tsikliga neli tiiru peale teinud ning tänu sellele meist tunduvalt ägedam tsiklimees on – meie tulime alles Tallinnast ja juba olime väsinud ilmega. Aga see selleks – tunnistasime, et ilmselt ei suuda me konkurentsi pakkuda sealsetele oskuslikele ilmakodanikele ning seetõttu peame oma matka omakeskis jätkama. Värska tanklas jootsime taas hobuseid ning suundusime laagripaika. Ehki kell oli alles 18, otsustasime tänase päeva varem lõpetada, et endale pisut puhkust anda. Olime graafikust piisavalt ees ning õhtul saabuvad külalised naudiksid seltskonda vast paremini, kui me end eelnevalt päris väsinuks ei ole sõitnud. Numbritest: 3. päevaks planeeritud 202km asemel olime läbi sõitnud 229km. Ööbimiskoht oli planeeritust 110km kaugemal. Meeldiv reserv oli tekkinud.
IV päev
Tänu õhtul saabunud külalistele ning pisut pikale veninud istumisele, viibis hommikune start ka mõne tunni tavalisest hilisemaks. Kuna aga eelmistel päevadel oli nii suur vahe sisse tehtud, võiski natuke rahulikumalt võtta ning ei pidanud väga kiirustama. Pisut enne lõunat startisime Räpina poole, kust edasine tee meid põldude vahele viis. Joon kaardil näitas kenasti läbitavat teed kuni Tooste tornini. Paraku aga juhtus sedasi, et kaart ja tegelikkus ei klappinud päris üks-ühele ning mõni kilomeeter enne torni pidime plaani pidama. Põllutee, mida mööda me rassisime oli nii umbe kasvanud, et isegi enduromehed ei tahtnud seda võsa forseerida. Küll aga sai kombainijälgedest heinamaale, mille äärtpidi kuhugi justkui tee viiks. Karu läks uurima, et mis ja kuidas, meie jäime alternatiividele mõtlema. Mõni hetk hiljem Karu naases. Tõepoolest saab siit edasi ka sõita ning tee viib ka põllult välja. Küll aga ei ole mööda põllu äärt mõistlik minna ei autoga ning ka fazer-vfr võivad pisut hätta jääda. Sai siis plaan selline, et jaguneme – kes läheb üle põllu, kes ringiga. Kraut läks autole teed näitama, vfr samuti nendega, ülejäänud vurasid üle põllu. Kui välja arvata pisiasi, et europann end esiratastpidi ühte rööpasse kinni sõitis, läks ka see sõit kenasti. Muda küll pritsis, ent kahjustused olid minimaalsed – hein, mis fazeri keti vahele kogunes, sai hammasrataste poolt hekseldatud juba järgmisel sirgemal teelõigul. Tooste vaatlustornis tegime oma kohustusliku päeva tornikülastuse ning jätkasime teekonda Mehikoorma suunal. Keset kõige põnevamat kruusarallit jõudis aga asi nii kaugele, et fazer hakkas turtsuma. Üle 7krpm’i ei lubanud ning hakkas tagant tahma välja ajama. Jõudu ei olnud, hakkis kurvides jne. Kruusal oli sedasi päris hirmus sõita. Kiire diagnostika ütles, et ilmselt on õhufilter umbes, õhtul saab lahti võtta ja näha mis ja kuidas täpsemalt. Seni tuleks ära kannatada. Mehikoorma tuletorni juures tegime pisukese pikutuspausi ning sõitsime edasi Kavastu poole, kust lootsime praamiga üle Emajõe saada. Kavastu oli ka see koht, kus üks meie vapratest reisisellidest lahkuma pidi. Nimelt Aun pidi Tartusse tagasi sõitma ning eesti ringreisi seal katkestama. Läbi Koosa, Varnja ja Nina jõudsime Alatskivile, kus kohalikus kõrtsis endale lõuna lubasime ning sealt edasi Kallaste kaudu Mustveele sõitsime. Eesmärgiks poodlemine, tankimine ning õnnitlemine. Nimelt olla seal üks härra naitunud ning seetõttu oli viisakas läbi astuda ja käppa härrale sel puhul anda. Tee peal aga tabas meid pisuke tagasilöök. Nimelt Omedu sild olla seibideks võetud ning sealt ei saavat isegi kohalikud oma võrridega üle sõita. Piinlik lugu – eriti arvestades, et ümbersõit tähendaks piirist loobumist ning see teeks mõnusa haagi sisse meie plaanile. Uurisime siis kohalike käest võimalikult lähedast ümbersõidu võimalust, ning soovitati kasutada silda Koseveski juures. See tee viis küll välja suurele maanteele, ent solidaarsuse sõitsime ka Mustvee poolt Omedu sillani välja, et rada võimalikult kokku siiski tõmmata. Ka Kasepäält ei lubatud meid läbi seoses mingi kalafestivaliga, mida seal samal ajal peeti, seega ka sellele kohale pidime väikese pauna ümber tegema.

Jõudnud lõpuks Mustveesse, peatusime maja ees, kus vast abiellunu elavat. Pauk läks tuppa õnnitlema, meie samal ajal puhkasime sidurikätt viimastest kilomeetritest. Ühtlasi kasutasime aega targasti ning avastasime sel ajal Kraut’i tagarattast naela. Õnnelik õnnetus – nael ei olnud rehvi ega lohvi kahjustanud vaid oli sellise põneva nurga all, mis ainult mustrit torkis. Seejärel jagunesime. Pauk ja Karu läksid poodi, mina koos Krauti, Kaisa ja Renxiga tankima. Pärast tankimist kogunesime taas kaupluse juures. Nurga peal oli näha ka värvilist autot, täis siniseid mehikesi. Sõitsime mööda peatänavat, keerasime vasakule, näitasime kõik suunda ja puha, politseinik tuleb autost välja, laseb minu läbi, laseb ka Krauti läbi ent Renxi võtab rivi lõpust maha, paneb puhuma ning kontrollib dokumente. Siiani ei ole päris selge, et miks selline valik või miks üldse peatati. Või miks teisi ei kontrollitud. Liigitasime selle anomaalia kohalike komplekside hulka ning jätkasime oma matka. Mustvees kaotasime seltskonnast veel Kraut’i, kes olude sunnil pidi samuti ringreisi katkestama ning kodu poole liikuma hakkama. Ülejäänud võtsid suuna Vasknarva peale, et Peipsi kallas ikka lõpuni ära sõita. Tee peal tegime peatuse kohaliku tähtsusega kalapoe (puhka) juures, kust lootsime õhtuks värsket kala saada. Saime hoopis suitsulõhet, millel lausa 2 selgroogu sees oli. Et mitte kohalikest halvasti arvata (et nood meile tünga üritasid teha) mõtlesime ikka positiivselt ja lootsime geeni mutatsioonile tolle lõhe lähikondlaste seas.

Suure klibukruusaga kaetud lai ja mõnus kruusatee oleks igal eelneval päeval olnud kui õnnistus – seekord tänu ratta hingamisprobleemidele lugesin lihtsalt kilomeetreid, et kohale juba jõuda. Vasknarvas pikka peatust ei teinud – konstanteerisime fakti, et me oleme nüüd siin, katsusime ära tupiktänava asula lõpus (enam põhja poole sõita ei olnud võimalik) ning seadsime suuna ööbimiskohta, mis tänaseks Niinsaare puhkekülla oli planeeritud.
Tagasitee oli veel hullem. Lisaks üles keeratud tolmule, paitas ka loojuv päike visiirivahelt korraga mõlemat silmamuna selliselt, et midagi enam ei näinud. See omakorda tegi korrektuure kiirusevalikus ning tekitas veel rohkem tunnet, et võiks juba kohal olla. Ei läinud ka enam palju aega kui soov täitus vastavatud õlle saatel sai hakata ratast lahti võtma. Et filtrit kätte saada, sai masinalt iste, paak ning küljeplastikud maha korjatud, kummikinnitus eemaldatud ning kate maha kruvitud. Nähes, millises mahus seda tolmu õhufiltrist välja tuli, jahmusid ka elu näinud tsiklimehed – sellist pilti ei olnud nad veel näinud. Otsustasime filtri puhtaks pesta ning ööseks kuivama panna. Suruõhku ei leidnud, seega pidid fairy ja vesi oma töö ära tegema. Kuna aga telkide ülespanemiseks sobiv koht oli mõnesaja meetri kaugusel kohast, kus ratta lahti kruvisime, sain võimaluse oma naked-naked-bike’ga veel ühe õhtuse sõidu teha. Karpades veel bensiini jagus, seega lego kokku panema ei hakanudki. Sõitsin püsti ilma paagi ja istmeta parklani ning asetasin ratta jalale. Pauk pesi filtri puhtaks ning jätsime selle auto armatuurile kuivama – hommikupäike võiks selle kenasti soojaks kütta. Numbritest: 342km asemel läbisime sel päeval 310km. Ööbimiskoht oli planeeritust 10 km kaugemal. Reserv oli ära kulutatud.
V päev
Hommikul ärgates aga pidime tõdema, et öine niiskus ja madal päike ei olnud oma tööd oodatult teinud. Filter oli veel niiske ning pärast ratta käivitamist masin enam õhku peale ei saanud ning suri päris välja. Pärast hommikusööki ajasime autole hääled sisse, lülitasime soojendused põhja ning ehitasime rakise, mis filtri kenasti vastu õhuavasid toetas. Filter kuivas alla tunniga ära, panime masina kokku ning kõik töötas nagu uus. Kui arvata välja pisiasi, et paaki taaskinnitades keerasin maha paagikinnituspoldi vindi otsa, mis tähendas seda, et sõidu ajal võis paak ühest otsast pisut logisema hakata. Võisime alustada oma matka viimast päeva! Hoolimata esimestel päevadel võidetud distantsist olime me tänu erinevatele seiklustele jõudnud siiski tagasi graafikusse. Viimane ööbimiskoht oli planeeritust 6km Narva poole. Sõitsime läbi Sillamäe ja Arumäe Narva poole, tehes pisukese pauna ka Narvas sees, et too idapoolseim punkt ikka kätte saada ning lahkusime linnast suunaga Narva-Jõesuu poole. Teel tegime kohustusliku turistipeatuse tanki juures, kus nii mõnigi mees end veel mehisemana tunda sai, ronides kaksiratsi tankitoru otsa. Olles sellest lõbust toibunud, võtsime suuna tagasi Sillamäe poole, kust kaardi sõnutsi kenasti mööda rannikut läbi sõita saab. Samuti otsustas Pauk, et testib ära oma ratta paagisuuruse ning jätab seekord tankimise vahele. „FUEL“ lambike juba põles, ent kuna reservi suurus oli teadmata ning kuna meil kanistrid bensiiniga kenasti kaasas olid, siis miks mitte ära testida ka see pisike fakt.
Mis aga selgus – Sillamäelt ei saa läbi sedasi, nagu lootsime. Sadam pisut takistab. Proovisime veel mõningaid kõrvaltänavaid, ent tulutult. Liikusime siis tagasi Tallinn-Narva maanteele, et järgmisest võimalikust kohast sisse minna ja ehk sealtkaudu rannikule tagasi jõuda. Napilt õnnestuski. Tee, mille valisime, sõitis täpselt mööda sadama territooriumi aia äärt. Tee lõpus, panga serval tegime pisukese peatuse ning fotosessiooni kaunist maastikust ja urineerivast Paugust.

Edasine tee viis meid läbi Toila Valaste joale, kus otsustasime lõunaoote näol burgeripeatuse teha. Viimased mitu päeva olime rämpstoidujumalale võlgu jäänud – seega pidime kasutama suurepärast võimalust oma tervist ka sel moel rikkuda. Tagantjärgi tarkus ütleb, et tegemist oli tagant poolt teist kohta omava burgeriputkaga oma hinna ja kvaliteedi suhtes. Samuti ei saanud teeninduse kohta just liiga palju häid sõnu öelda. Tundus, et me segame neid.
Sõitnud läbi Saka ja Moldova, jõudsime tagasi suurele teele. Paugu europann oli siiani tankimata ja number kilomeetritest aina suurenes. Taas sai katsutud mõningaid väikeseid teid, mis rannikuni minema pidid, ent tulutult – eramaa silte ning tõkkepuid on kaartidele suurel määral märkimata jäänud. Läbi Liimala leidsime taas tee maanteele, mida mööda sõitsime kuni Aseri ristini. Kuna Renxi esirehv vajas siiani pisut turgutust, tegime peatuse sealses bensiinijaamas. Ühtlasi arvas Pauk, et sõidab siis ka oma europanni juba kuivaks. Tanklas mõnus kohe paak täis võtta ja näha, kui palju sisse mahub. Tehtud-mõeldud. Kilomeetreid sai kokku 500 ligi, paagi suurus on 28L (4L rohkem kui manualid räägivad).
Läbi Kunda, Vainupea ja Altja jõudsime Vergile, kus otsustasime oma viimse söömaaja teha. Lamba-ada puhvetis saime värsket lesta ning kartulit, mis suure näljaga maitses imehästi isegi minusugusele mitte kõige suuremale kalasõbrale. Kõht täis, meel hea, tallinnani oli jäänud veel 6 poolsaart. Järjekordse pettumuse saime Käsmu kandis, kus ümber Käsmu järve sõita proovimist takerdusime taas tõkkepuusse ning olime sunnitud 500m enne teele väljajõudmist tagasi pöörama. Järgmisel poolsaarel enam nii kehvasti ei läinud. Pärispea poolsaare tipus olevale Purekari neemele, ehk põhjapoolseimasse mandrieesti otsa jõudsime me kenasti kohale .Jällegi kohustuslik pildisessioon ning jätkasime Jumindaga. Ka see möödus suuremate viperuste ja sündmusteta, kui välja jätta kahtlase väärtusega teeremont. Nimelt oli tegemist suure ja laia kruusateega, mille 4km pikkune lõik oli kaunistatud teetööde siltidega. Mitte ei saanud aru, et tee oleks miskitpidi paremaks või halvameks läinud pärast märkide lõppemist – kruusatee oli samasugune edasi.

Läbi Pedaspea ja Muuksi jõudsime Salmistusse. Kodu lõhn oli juba tunda. Veel viimased pingutused. Samuti kurbus tuli hinge. Nimelt pärast Kaberneemest Neeme poole sõites teele jäävad metsa- ja kruusarada on selleks korraks „offroad“ läbi. Aga eks vast ole hea ka. Jõudes Neemele oli kell juba nii palju, et pidime hakkama täistulesid kasutama. Fazeri puhul ei ole see just hea uudis – see täistuli ei aita väga. Otsides Neeme-eelsel metsalõigul veel viimaseid mülkaid, kus ratast määrida, läbisime ka selle lõigu eeskujulikult ning jätkasime asfaltiga. Jõelähtme tanklas tegime veel viimased paagitäiendused ning jätsime hüvasti Karuga, kes sealt kodupoole vurama hakkas. Ülejäänud kolm meest tsiklitel, Kaisast rääkimata jätkasid teekonda matka alguspunkti poole. Läbi Manniva, Kostiranna ning Ülgase sõitsime Maardusse, Sealt läbi Muuga ja Randvere Leppneemeni, tiir poolsaarele peale ning läbi Kopli Kakumäele, kust jõudsime tagasi Rannamõisa teele, mida mööda 5 päeva varem olime linnast välja sõitnud. Ring oli peal, rada sai kokku seotud.

Tuju oli ikka veel hea ning hoolimata väikesest seljavalust ning väsimusest, mis nende paari päevaga tekkinud oli, oli siiski kuidagi rahulik olla. Parafraseerides kohalikke poliitikuid: „Tehtud!“. Sõitsime linna Catweesi maja ette, kus reisieelne kogunemine oli toimunud, vahetasime viimaseid viisakusavaldusi ning lahkusime sõpradena. Päeva saldo: 409km asemel sai läbi sõidetud 479km. Lõviosa sellest on just see linnatiir, mis Tallinnast lahkudes tegemata jäi.
Epiloog
Mul on hea meel, et hoolimata kõigest me selle reisi ette võtsime. Samuti on mul hea meel, et sellised toredad inimesed, nagu see reisiseltskond oli, tahtsid selle reisi ühes koos ette võtta ning mul on hea meel, et me selle asja kõigest hoolimata ka tehtud saime. Lisaks on mul väga hea meel, et kõik see aeg saatis meid sademetevaba ja ilus ilm ning et kõikidel oli ka pärast reisi lõppu positiivne tunne sees ning soov analoogseid asju korrata. Järgmise reisi mõtteid on juba kogunenud nii mõnigi. Positiivne see juures on see, et see reis näitas, et nimetatud kollektiiv suudab selliste reisidega ühes koos hakkama saada ning mis peamine – on huvitatud ka selliste asjade kordamisest. Kas siis ei tasuks neid üritusi veel teha.

Reisi aeg: 19.08 - 23.08 (4 päeva, 9h)
Sõiduaeg: 2 päeva 1h 55minutit
Teepikkus: 1729km
Kiirus: 34,58km/h (keskmiselt)
Kütus: 88,3L
Kütusekulu: 5,1 L/100km

Planeeritud rada:
http://www.geoape.com/tracklogs/savisaarepaeva-plaan-ring-umber-mandri-eesti-1215

Planeeritud kruus:
http://www.geoape.com/tracklogs/savisaarepaeva-plaan-kruus-1221#desc

Sõidetud rada:
Tiit http://www.geoape.com/tracklogs/hmrp-vol-9-ring-umber-mandrieesti-1256
Pauk http://www.geoape.com/tracklogs/eestile-ring-peale-1273
Kaisa http://www.geoape.com/tracklogs/umber-eesti-tsiklite-sabas-e-sitalepiku-tuur-1269

Argo pildid:
http://www.flickr.com/photos/reesus/sets/72157622173521596/

Kaisa pildid:
http://www.flickr.com/photos/s6nnike/sets/72157622014157611/

Veel teekondasid






© GeoApe.com 2008-2019